Peetrus suutis vee peal kõndida! Äge värk! Vaadake mind!
Ja siis oli häda käes. Jeesuse kõige seiklushimulisemal jüngril läks vee peal kõndimine hästi, kuni ta hoidis oma pilgu Jeesusel. Aga siis hakkas ta vanas heas Peetruse stiilis keskenduma iseendale ja sellele, kui hästi tal läheb. Sel hetkel märaks ta tuult ja tormi ägedust ning tema võidukas vee peal kõndimine hakkas kaduma. Ja selleks ei kulunud palju aega.
Kohe, kui ta pööras pilgu ära Jeesuselt, oma jõu allikalt, hakkas ta vajuma. Meeleheites hüüdis ta: „Issand, päästa mind!“
Ja Jeesus päästis ta. Ta tegi seda ikka aeg-ajalt, kui suur apostel kõikus usu ja kahtluse vahel. Jeesus teeb meie elus sama, kui liigume oma vaimulikul teekonnal kõheldes edasi. On päevi, mil isegi mina „suudan vee peal kõndida“. Aga teinekord leian end kiiresti vajumas. Üks muutumatu suurus on Jeesuse kättesaadavus. Ta on alati valmis meid meie palve peale päästma.
Stseen, kus Peetrus kõnnib vee peal, toimub pärast seda, kui Jeesus oli jüngrid viie tuhande söötmise järel minema saatnud. Kui Jeesus oli palvetamise lõpetanud, läks Ta oma jüngrite juurde, kes võitlesid tol hetkel raevuka tormiga. Siis tegi Peetrus oma vee peal kõndimist ja õppis, kui oluline on hoida pilk Jeesusel.
Kuid selles tormi intsidendis on teine ja veel olulisemgi tõde. Kui Jeesus ja Peetrus astusid paati, lõppes torm imeliselt ja jüngrid „kummardasid teda ja ütlesid: „Tõesti, sina oled Jumala Poeg!““ (Mt 14:33)
See on esimene kord, kui jüngrid annavad Jeesusele selle tiitli, kuid see ei jää viimaseks. Igal kordamisel on sel tiitlil suurem tähendus, kui nad mõistavad aina täielikumalt oma Issanda identiteeti.
Nende kogemus laseb aimata meie oma, kui omandame iga päevaga täielikuma arusaamise Jeesusest, kes on meie kummardamise objekt ja jõuallikas.
In English