Oli jaanipäeva pärastlõuna. Eelmisel õhtul oli meil rohkesti külalisi olnud, aga sel päeval oli kõik jälle vaikne. Olin just koristanud aias ja köögis ning olin sellest ja hilisest ülevalolemisest väsinud... kui minuni jõudis täies selguses teadmine, et mul on vähk. Ma ei tahtnud sellest kellelegi rääkida. Esialgu vähemalt.
Käisin mõne päeva pärast arsti juures ja mu arvamus leidis kinnitust. Määrati kindlaks operatsioonipäev ja mulle jäi veel nädal aega oma mõtetega harjuda. Pärast seda rääkisin oma murest ka abikaasale ja lastele. Soovisime äkki rohkem aega koos olla, nii läksime nendega, kel võimalik oli, koos mingitele suvepäevadele põhjarannikul, kuhu asja oli ainult mu abikaasal.
Kuna ma polnud aiandusteemaga kuigi seotud, oli mul vaba aega mererannas jalutada ja oma mõtteid mõtelda. Kuulasin lainete rullumist vastu kaldakive ja mõtlesin loomisele: need merelained on juba nii kaua aina loksunud ja loksunud … Väga kaua aega. Tuhandeid aastaid. Aga mina kui inimene olen väga üürike siin maamunal. Sündisin, elasin veidi ja nüüd on võimalik, et lähen. Väga lühike elu, võrreldes merega.
Kui mõtlesin minekust, palusin Jumalal, mere ja maa Loojal, mind toetada ja julgustada, anda märku, et Ta näeb mind ja on mu elu tüüri juures. Palusin ja jalutasin, silmad maas, tihenevas hämaruses mööda merekallast viivat rada. Korraga läks pilk teelt kõrvale ja ma nägin valgust. Selget valgust.
Läksin lähemale ja leidsin hiilgava jaaniussi. Siis märkasin ümberringi mitmeid jaaniusse ja kaugemal veel ja veel. Ma olin viimati näinud jaaniusse oma kakskümmend aastat tagasi. Ja nüüd, täpselt õigel hetkel olid nad jälle olemas. Või olin mina õiges kohas, et neid jälle kohata. Olin õnnelik, sest südant täitis teadmine, et Jumal mind saadab. Igavene Jumal, maa ja mere Looja, minu Looja. Andsin oma elu Tema juhtida, mis ka ei tuleks. Kui võimas on küll Jumal, kes kõik on loonud!
Suur Looja! Sina oled loonud kõik: maa ja mere ja inimesed. Olen Sinu looming. Hoia mind varjul oma peopesas!
Edna Tuvi
In English