Organiseeritud religioon

Üks pimedal keskajal aset leidnud kiriku ja riigi ühenduse kõige kahjustavamaid aspekte on umbusaldus, mis jätkuvalt eksisteerib organiseeritud religiooni suhtes. Paljud inimesed, kes ei soovi olla ametlikult organisatsiooniga seotud, nimetavad end „vaimulikuks“ inimeseks. Nad ei ole vastu mõttele Jumalast. Nad ei pruugi isegi Pühakirja täpsuses kahelda. Nad lihtsalt ei soovi kuuluda organiseeritud religiooni.

Alternatiiv mõistagi on korralage religioon. Aastate jooksul on paljud inimesed tulnud suurtele evangeelsetele koosolekutele ja vaimustunult rääkinud mulle, et neile meeldib koosolekutel käia rohkem kui „organiseeritud religioon“. Nad on peaaegu et üllatunud, kui viitan, et tuhandete külastajatega koosolek on kindla peale organiseeritud ning selleks on vaja sadu vabatahtlikke, kes üksteisega kooskõlas töötavad. Kaasatud on kohanäitajad, tervitajad, registreerijad, lavakorraldajad, palve koordinaatorid ja paljud teised.

Igasugune siiras Piibli lugemine teeb kiiresti selgeks, et evangeeliumi levitamise töö on alati olnud organiseeritud, sest nii kavandas selle Jeesus. Kohe algusest peale, vahetult pärast nelipüha imet, kohtusid vastpöördunud jätkuvalt apostlitega. Nad uurisid koos, palvetasid koos ja jagasid toitu. Nad ei hajunud laiali ega läinud igaks oma eraelu juurde tagasi. Nelipüha päeval ei sündinud usklike vaba kooslus; see oli usklike kogukond.

Mõistagi maailmas, mida valitsesid roomlased, kes esimese sajandi teisel poolel hakkasid kristlasi pidama ohuks oma riigi stabiilsusele, osutus kogukond äärmiselt tähtsaks. Kui ühiskond hakkab sind põlu alla panema, siis on kasu suurest kohapealsest tugivõrgustikust. See kogukond ei ole tänapäeval vähem oluline kui kaks tuhat aastat tagasi ning kui lõpu­sündmused hakkavad toimuma, muutub ülemaailmne usklike võrgustik veel tähtsamaks.

Piibelliku kristluse praktiseerimine tähendab selle praktiseerimist kogukonnas. Selle asemel, et kurta organiseeritud religiooni oletatavate pahede üle, peaksime küsima endalt, kuidas saame meie olla abiks, et seda veel paremaks organiseerida.