Kontaktide rägastikus III

Kontaktid koguduseliikmetega, töökaaslastega, teistega, kellega siin maa peal ühiseid radu tallame, võivad olla püsivad või lühiajalised, pinnapealsed või sügavuti minevad, rohkem või vähem meeldivad. Kuid ka nende ühendustega tuleb tegeleda. Ka neid inimesi peab väärtustama ja ka neid tuleb oma elusüsteemi paigutama õppida, neid märgata ja neist hoolida ilma enese pealesurumiseta ja oma elustandardite kohustuslikuks tegemiseta.

Olen mitmeid kordi kuulnud ütlemisi: asendamatuid inimesi ei ole ja kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad... Olen neid ütlemisi kuulnud kasutatavat ka kirikus, koguduses. Pole sellega nõus. Selline hoiak räägib tõsiselt korrast ära kontaktidest. Ütlemine „asendamatuid ei ole” ei sobi kohe kuidagi kogudusega kokku. Ei sobi kokku koguduseliikme mõtteviisiga ka väljaspool kogudust. Iga kaotatud või lahkunud inimene jätab augu. Seda võib õnnestuda pisut paigata, ent inimene on kaotatud ja Jumala jaoks on kaotus korvamatu.

Jumal ei võta meid karjakaupa, mitte lähtuvalt andekuse astmest – iga, absoluutselt iga inimene on Jumala jaoks asendamatu. Piiblisalm rõhutab, et ükski. Pole öeldud, et oleks keegi, kellest Jumal ei hooliks, või kes oleks asendatav.

On öeldud: „Kui sureb inimene, hukkub maailm.” Esmapilgul võib see tunduda ülepakutuna, kuid mõelgem: mitte keegi ei ole sündinud sellesse perre, omandanud selliseid kontakte, saanud selliseid kogemusi ja õppinud asju nii, nagu seda teeb üks konkreetne inimene. Mitte keegi ei vaata ega näe maailma täpselt samamoodi.

Ükskõik mida me koguduses või tööl või koolis ei teeks – inimlaastud ei tohi lennata. Keegi pole nii väärtusetu, et teda laastuks pidada. Kellelgi pole õigust inimlaaste lennutada. On ju koguduse ja ka iga üksikliikme eesmärk võimalikult paljude inimestega oma päriskoju jõuda. Kuis siis laiutame seal käsi ja teatame, et, oh, läks teel kaduma, aga, noh, kui metsa raiutakse, siis laastud ikka lendavad... Arvate, et see oleks vastuvõetav selgitus?

Kord käis meil seminari pidamas Trans-Euroopa Divisjoni kommunikatsiooniosakonna juht Miroslav Pujic. Tema hingamispäevasest kõnest kirjutasin oma märkmikku read: armastus on kogemuse tulemus. Armastus on võimalik vaid tänu ühisele toimimisele Jumala, lähedaste, ligimestega. Ja see eeldab kontakte. Häid kontakte. Puhtaid kontakte. Selliseid, mis tundlikult vahendavad infot, energiat, jõudu, abi, hoolimist, armastust kahes suunas, moonutuste ja kadudeta. Ehedalt. Leidkem üles kontaktide puhastajad: palved, head mõtted, head sõnad ja head teod. Sellest tõuseb tulu eeskätt meile enestele, aga ka teistele.

Anne Vahtramäe