Pehmed kivid

Avaldatud 12.1.2011, rubriik Päeva sõna

„Sest igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse” (Rm 10:13).

Oli ilus suvepäev. Hingamispäeva pärastlõunal sõitsime autodega koguduseliikmete juurde, et tähistada nende pulma-aastapäev. Nende sooviks oli, et sugulased võiksid kohtuda koguduse liikmetega, kes võiksid anda tunnistust sellest, missugused need Jumala lapsed on. Ka minul oli võimalus kaasa sõita. Teekond algas Viljandist Apja ja sealt tähtpäevaliste kodutallu. Lõuna-Eesti teed on ilusad oma tõusude ja langustega. Enne teeleasumist palvetasime, et Taevaisa meid teel saadaks. Rahvas kogunes. Autode parkimiseks oli ette nähtud koht kivide kõrval. Kivid, nii tellised kui põllukivid, olid remondi käigus puude alla kogutud. Autojuht peatas auto kivide ääres. Mina istusin juhi taga oleval istmel. Kui juht väljus, avasin minagi ukse, et autost välja minna. Kuna auto oli pargitud nii puu äärde, siis komistasin autost välja tulles nende kivide otsa. Mõtlesin, et näe, ei oska autost ka korralikult välja tulla.

Kukkusin auto kõrvale kividele ja tundsin, nagu oleksin vajunud täispuhutava madratsi sisse. Veel nägin vilksamisi autojuhi väga kohkunud nägu. Mina vaatasin teda ja tema mind; ma ei saanud aru, miks ta nii ehmunud ilmega on. Ütlesin talle, et annaks mulle käe ja aitaks mind üles. Kui ta oli mind üles aidanud, tuli teiselt poolt autot meie pastor, kes oli samuti väga kohkunud ja küsis, kas mu pea sai väga haiget. Mina vastasin, et mu pea ei jõudnudki kivideni. Autojuht vabandas ja ütles, et tema on süüdi, kuna parkis auto nii kivide lähedale.

Nüüd hakkas ka minuni jõudma, mis tegelikult oli juhtunud. Ma tõepoolest kukkusin selle kivihunniku otsa. Kukkudes vajus minu pea justkui pehme madratsi sisse. Kaelas tundsin venituse järel kerget valu. Kuna me jõudsime kohale tund enne planeeritud koosistumise algust, siis ütlesin, et lähme appi lauda katma. Käed-jalad olid terved ja ma ei mõelnud enam sellele kukkumisele. Aitasin lauda katta ja salatikausse kaunistada.

Pärast söömist läksime jalutama ja ümbrusega tutvuma. Näitasin teistele kohta, kus kukkusin ja nad olid imestunud, et ma viga ei saanud.

Tänu Taevaisale kaitseingli eest! Suur tänu Taevaisale ka kordaläinud koosviibimise ja armsa abielupaari eest, kelle abielu Ta on õnnistanud nii paljude aastatega.

Usukaaslane Viljandi kogudusest
Jaga Facebookis