Ootasin operatsioonipäeva ja jätkasin palvetamist, et mõista Jumala õppetundi. Minus selgisid mõtted enda, maailma, Jumala kohta. Pärale jõudsid mõtted võimalikust elule joone alla tõmbamisest.
Olin vaimulikku kirjandust lugenud ja palju aastaid koguduses jutlusi kuulanud. Ma teadsin, et ma olen patune ja vajan Lunastajat. Kuid mul polnud täit kindlust, et mul Jumalaga kõik korras on, kui peaksin Tema kohtu ette astuma. Võtsin appi oma tähendamissõna.
Vähk on osa minust. See on osa minu oma kehast, mitte kuskilt kõrvalt sisse tunginud moodustis. Seda olen toitnud ja kasvatanud mina ise. Nii on ka patt lootusetult minu enda osa, enda toidetud ja kasvatatud. Ma ei saa selle vastu mitte midagi muud, kui minna Arsti juurde. Mitte midagi muud. Mingi pingutus ei aita mul vähist ise vabaneda, ega ka mitte patust.
Lootusetu on ise võita vähki. Lootusetu on ise võita pattu. Just sellises lootusetus seisukorras inimestele tuli Jumal pakkuma oma lahendust. See oli ja on ainus tee pääseda ja päästetud saada. Aga paljud ei võtnud Teda vastu. Nii Vana kui ka Uue Testamendi ajal, samuti kristlikul ajal. Ja meie ajal.
Selle kõige vastuvõtmiseks ja selles kindel olemiseks pole vaja muud kui usku. Kas mul on nii kõva usk? Polnud muud võimalust: hakkasin usku harjutama. Kui tekkis kahtlus, rääkisin sellest kohe Jumalaga ja palusin Temalt jõudu uskuda.
„Põhjatuist sügavusist hüüan ma sinu poole, Issand! Issand, kuule mu häält, sinu kõrvad pangu tähele mu anumise häält! Kui sina, Issand, peaksid meeles kõik pahateod, kes siis, Issand, püsiks? Kuid sinu käes on andeksand, et sind kardetaks. Ma ootan Issandat, mu hing ootab, ja ma loodan tema sõna peale. Mu hing ootab Issandat enam kui valvurid hommikut, kui valvurid hommikut.” (Ps 130:1–6)
Jumal, ma usun, aita mind mu uskmatuses!
Edna Tuvi
In English