PATUTA ELU

Mis puutub Kristuse täiuslikku ellu, siis ei tohiks meil olla kahtlusi Tema puhta, patuta elu suhtes. 5BC 1131

Ta on meile vend, kui oleme jõuetud ise edasi astuma, kuid mitte siis, kui hellitame pattu. Olles patuta, põrkus Ta tagasi kurjuse ees. Ta talus siinses patuses maailmas võitlust ja hingepiina. Tema inimlikkus muutis palvetamise meie vajaduseks ja eesõiguseks. 2T 202

Ta oleks võinud patustada; Ta oleks võinud langeda, kuid mitte hetkekski ei saanud kuri Tema üle võimust. 5BC 1128

Kuigi Kristus võttis enesele langenud inimese loomuse, ei andnud Ta vähimalgi määral järele kiusatustele. Ta oli sama nõrk ja ebakindel kui kõik inimesed. /…/ Ta tundis samasugust jõuetust patu ees nagu meie ning oli kõiges kiusatud otsekui meie. Siiski “ei teadnud ta midagi patust”. Ta oli Tall “ühegi veata ja ühegi plekita”. Kui Saatanal oleks õnnestunud Kristust vähimalgi määral meelitada pattu tegema, oleks ta võinud purustada meie Päästja “pea”. Kuid ta võis vaid haarata Teda “kannast”. Kui ta oleks puudutanud Kristuse “pead”, oleks kogu inimkonna päästelootus haihtunud. Jumala viha oleks tabanud Kristust just niisamuti nagu see tabas Aadamat. Kristus ja kogudus oleksid olnud lootusetus olukorras. 5BC 1131

Isegi mõtete kaudu ei suutnud Saatan alistada Kristust patule. /…/ Kristus ütles enda kohta: “Maailma vürst tuleb ja tal ei ole mingit voli mu üle.”

Jeesus ei lasknud ennast vaenlasel saata uskmatusemülkasse ega külvata end üle meeleheite ja lootusetusega.

Kristuse inimlikkus oli ühendatud jumalikkusega ning ainult sellise ühenduse kaudu oli Ta võimeline vastu panema Saatana kiusatustele ning säilitama oma hingepuhtust. Sellist jõudu annab Ta ka igale Aadama pojale ja tütrele, kes võtab usus vastu Tema õiguse ja iseloomu. 7BC 924