Kristlane

Avaldatud 7.5.2026, rubriik Päeva sõna

„Siis läks Barnabas Tarsosesse Saulust otsima, ja kui ta leidis tema, tõi ta tema Antiookiasse. Ning nad käisid terve aasta koos koguduses ja õpetasid suurt hulka rahvast. Ja see oli Antiookias, kus jüngreid esimest korda hakati nimetama kristlasteks.“ Ap 11:25–26

Selles tekstis leiame esimest korda Piiblis, et jüngreid nimetatakse kristlasteks. Kas see oli hüüdnimi või ainult Antiookiale iseloomulik viis, kuidas konkreetse inimgrupi poole pöörduda? Sõna kristlane esimene silp tuleneb kreekakeelsest nimest Christos ehk Kristus, samas kui lõpuosa on sisuliselt ladinakeelne -ianus ja tähendab kuulumist, samastumist. Näide sarnasest vormist on näiteks Heroodes ja heroodeslased.

Arvatakse, et paganad andsid selle nimetuse kristlastele naeruvääristamiseks, nagu hiljem, 16. sajandil oli ka Lutheri vaenlastel kombeks nimetada tema järgijaid luterlasteks. Seega võib järeldada, et Jeesuse jüngrid ei andnud seda nime endale ise, sest nad eelistasid väljendeid nagu usklikud, jüngrid, vennad. Samuti on välistatud, et selle nimetuse oleksid neile andnud juudid, sest Messia ehk Kristuse järgimine oli nende identiteedi küsimus. Sellest võib järeldada, et uue nimetuse põhjus on ilmne, aga kui uued pöördunud kogudusega liitusid, siis ei oleks ükski teine nimetus saanud anda neile paremat kuuluvuse ja ühtsuse tunnet kui see. Seetõttu sobis see nimetus – kristlane – jüngritele väga ja ei olnud nende jaoks pilkav. Hiljem kirjutas apostel Peetrus: „Aga kes kannatab kristlasena, ärgu häbenegu, vaid andku Jumalale au selle nimega!“ (1Pt 4:16)

Paganad nimetasid neid, kes said Kristuse järgijateks, kristlasteks, ja nii hakkas kristlusel olema oma identiteet. Kuid selle nimetuse kasutamine tekitas vastavalt teoloog Longeneckerile kristlastele ja kogudusele kaks suurt probleemi. Kristlased riskisid sellega, et kaotavad Rooma kaitse religio licita, mis oli seotud religiooni seadusliku ja õigusliku tunnustamisega. Lisaks sellele seisid nad silmitsi küsimusega, kuidas säilitada järjepidevust Jumala rahva (Iisraeli) ja Pühakirja tõotustega.

Samas ei tohi me unustada, et kõige selle taga oli Jumal. „Jumal valis paganate hulgast endale rahva ja andis neile nime kristlased. See on kuninglik nimi, mis antakse neile, kes ühinevad Kristusega,“ kirjutas Ellen White (Lift Him Up, 291).

Issand, luba, et Su Sõna oleks meile teejuhiks ja nõuandjaks.

David Nõmmik

Jaga Facebookis