Kuldvasikas

Kui Õnnistegija Jeesus Kristus selgitas tõelise usu erinevust võrreldes väär­usuga, siis ütles Ta: „Te ei või korraga teenida mammonat ja Jumalat.“ Liiga tihti peetakse igasugust maist tegevust, mis on seotud ka näiteks igapäevase leiva teenimisega, mammona kummardamiseks ja vastupidi, igasugust religioosset tegevust, mis tegeleb avalikult üksnes näiteks pühade kirjade uurimisega, Jumala teenimiseks. See pole kaugeltki nii. Kui Pühakirjas räägitakse kuldvasika kummardamisest, siis mõeldakse selle all väga aktiivset usulise iseloomuga tegevust. Näiteks Jeesuse surmajatest variserid ja kirjatundjad olid oma olemuselt kuldvasika kummardajad. Juba alguses nimetasid nn uue religiooni loojad, et „need on need jumalad, kes tõid teid ära Egiptusemaalt“. Egiptusemaa oli paik, kus tegeleti maiste teemadega. Kui aga oma riik rajati, siis hakati tegelema hoopis vaimsemate asjadega. Kahjuks ei olnud see Püha Vaim, kes neid tegevusi juhtis. Iisraeli ehk Põhja kuningriigi kuningate kohta on Pühakirjas märgitud, et „nad ei loobunud Nebati poja Jerobeami pattudest, miska too oli saatnud Iisraeli pattu tegema“. Selle all on mõeldud just kuldvasikate kummardamist uue religioonina Peetelis ja Daanis, kus asusid uue usu keskused. Tähelepanuväärne on see, et üks keskus asus paigas, kus kord Jaakob, kelle nimi muudeti Iisraeliks, kummardas tões ja vaimus tõelist Jumalat. Paik jäi samaks, usulise tegevuse väline korraldus ehk ka, pühi kirjugi ehk loeti, aga olemuselt oli tegu ebajumalateenistusega.

Nõnda toimiski läbi sajandite kaks täiesti vastandlikku usulist teenistust ja kahjuks jätkus sama käitumismall ka ristikoguduse ajaloos.

Liiga paljude religioossete inimeste juures kehtib põhimõte, et raha ei haise. Ometi keelab Pühakiri selgelt ja otsesõnu ebaausa raha vastuvõtmise ka annetusena. Jeesus selgitas neid asjaolusid, kui kõneles usutegelastele nende kohutavast ärataganemisest seoses rahaga: „Kes vannub altari juures, sellel pole kohustust, aga kes vannub altaril oleva kulla juures, sellel on kohustus. Kumb on siis suurem, kas altar või kuld?“ Meiegi südames peab olema vastus sellele küsimusele. Kirjutatud on, et „teie meelelaad olgu rahaahnuseta“. Adressaat, kellele nii kirjutati, polnud ärieliit, vaid algristikogudus. Paulus räägib esimeses kirjas tessalooniklastele väga ranges toonis hoiatavalt igasuguse pettuse ja ebapuhtuse eest just eriliselt kahes valdkonnas: rahalistes suhetes ja abielulistes suhetes. Kuldvasikad sümboliseerisid ja sümboliseerivad ebapuhtust neis valdkondades. Jumala lapsed peavad vabanema sisemistest viljakustulpadest. Kristuse puhtuse eeskuju on siin määrava tähtsusega.

Jumal, aita meil alati eristada tõelist usku väärusust ja elada puhtalt, järgides Sinu püha eeskuju. Kingi meile tarkust ja jõudu teenida ainult Sind ja vältida kõiki ebajumalateenistuse vorme.

Jaanus Riimets