SINU ELU KUULUB MULLE

Kodusõja ajal jäi üks Ühendriikide sõdur, William Scott, kord oma teenistuspostil Chaini sillal magama. Ta anti sõjakohtu alla, mis mõistis ta surma. Tema ema läks president Lincolni juurde ja palus poisile armu anda. Lincoln läks vanglasse selle noore sõduri juurde. Ta pöördus poisi poole ja küsis kaastundlikul häälel: “William, kas sa jäid valves olles magama? Kas sa mõistad, mis oleks võinud juhtuda, kui vaenlaste väed oleks üle silla marssinud ja tapnud sadu meie poisse? Mis sa arvad, kas sa said õiglase karistuse? Kas sa väärid surma?”

Scotti põskedelt valgusid alla pisarad, kui ta teatas kindlalt: “Jah, härra president. Ma olen süüdi ja ma väärin surma.”

Siis ütles president Lincoln veelgi sügavama kaastundega hääles: “William, ma lasen su vabaks. Kuid pea meeles, et su elu kuulub nüüd mulle.”

Just vahetult enne meie maailmast lahkumist, tuletas ka Jeesus meelde neile, kelle eest Ta oli oma elu andnud, et nüüdsest kuulub nende patust puhastatud elu Talle. Ta andis neile ka ülesande: “Te peate olema minu tunnistajad...maailma äärteni.”

Pärast seda, kui Lincoln oli Scottile armu andnud, läks noor mees tagasi oma kompanii juurde. Hiljem sai ta Gettysburgi lahingus surmavalt haavata. Ta võttis oma viimased jõuvarud kokku ja ütles oma kaaslasele, kes tema kohale kummardus: “John, kui sõda on läbi, siis viiakse teid, sõdureid, Washingtoni võiduparaadile. Kui sul avaneb võimalus, astu rivist välja ja mine Abraham Lincolni juurde ning ütle talle, et William Scott andis Gettysburgis talle oma elu tagasi!”

Meile elu kinkimine maksis Jeesusele palju enam kui president Lincolnile, kui too andis armu Scottile. See nõudis Jeesuselt kannatustega täidetud elu elamist ja jõhkrat surma Kolgatal. Jeesus ei palu meil Tema eest surra, vaid hoopis Tema jaoks elada, olles Tema tunnistajad sellest, mida Ta meie elus on teinud. Ta soovib, et näitaksime teistele mitte ainult seda, missugune oli meie elu ilma Temata, vaid veelgi enam seda, missugune on see olnud sellest ajast peale, kui Tema andis meile uue ja parema elu.

H. M. S. Richards, Jr.