ENESEÕIGUSEST EI PIISA

Abitu patune peab klammerduma Kristuse kui oma ainsa lootuse külge. Kui ta hetkekski Issandast lahti laseb, ohustab ta enda ja teiste hinge. Vaid elavat usku kasvatades oleme me kaitstud. Ükskõik milline patt aga hävitab usu ning katkestab ühenduse Jumalaga.

Miski pole Jumalale solvavam kui ennasttäis vaim. Peetruse elus oli kurb õppetund, mis on hoiatuseks kõikidele Kristuse järgijatele. Päästja oli teda läheneva ohu eest hoiatanud, kuid enesekindel ja uhke Peetrus kinnitas oma ustavust ja innukust ning teatas, et ta on valmis oma Issandaga koos minema nii vangi kui ka surma. Peetruse katsumusaeg jõudis kätte, kui tormiliste sündmuste käigus alandati jüngrite Õpetaja. Inspireeritud kirjutaja sõnad panevad ahastama: “Siis jätsid kõik jüngrid Tema maha ja põgenesid ära.” Mt26,56 Tormakas, armukade ja enesekindel Peetrus salgas oma Issandat korduvalt. Hiljem kahetses ta kibedalt. See kogemus peaks kõiki hoiatama enesekindluse ning eneseõiguse eest.MS1,1878

Inimesed, kes alandavad end nagu lapsed, on need, keda Jumal õpetada saab. Issanda tegevus ei sõltu inimese andekusest, sest Tema ise on kõigi hinnaliste annete Allikas. Taevased annid kuuluvad inimesele, kes on alandlik, kes armastab ja kardab Jumalat. Issand saab kasutada just sellist inimest, sest too ei tegutse oma äranägemise järgi. Ta töötab hoolikalt kartuses, et ta võib Issanda töö ära rikkuda. Tema elu sarnaneb Kristuse elule.Letter9,1899

Me peame olema alandlikud ja tasased, et hoida Kristuse meelsust.MS1,1878