Nägin kord internetis üht diskussiooni teemal „Kas inimest, kes ei usu Jeesuse otsesesse ülestõusmisesse, võib ikka kristlaseks pidada“. Internetidebati metsikus läänes tuuakse lauale mõistagi kõik mõeldavad arvamused ning liberaalsemad väitsid, et kristlaseks nimetamise jaoks ei ole oluline uskuda Kristuse töö imedega seotud osadesse. Nad väitsid, et piisab Tema õpetuste austamisest.
Ühes mõttes on neil õigus. Me ei nimetaks ju Jeesuse õpetusi lugevat ja kirikus käivat inimest budistiks; ainus sobiv kategooria tema jaoks on „kristlane“. Samamoodi on Jeesuse mõistmise ümber loodud religioosne kultus − isegi kui see on pööraselt väärõpetuslik − ikka kristlik selle sõna kõige vabamas tähenduses.
Aga kas ihuliku ülestõusmise eitamine on usk, mida Kristus soovis oma järelkäijatel olevat? Uue Testamendi järgi mitte. Oma suurepärases kirjas Korintose kogudusele rõhutab Paulus, et „kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühine on ka teie usk.“ (1. Kiri korintlastele 15:14) Meie tulevikulootus on tõsiasjas, et Jeesus on juba füüsiliselt surnuist tagasi tulnud; patuta Inimene, kes võttis meie patud enda peale ja võitis siis meie suurima vaenlase – surma.
Uudsevilja püha ajal võttis preester saagi kõige esimesest osast viljavihu ja „kõigutas seda vihku Issanda ees.“ (3. Moosese 23:11) See oli samaaegselt tänu Jumala hoolitsuse eest ja usk, et tuleb ka ülejäänud saak. Paulus ütleb, et Kristuse ülestõusmine on tõeline kõigutusohver. Kuna Kristus on tõusnud surnuist üles nagu üks meist − nagu inimene −, võime olla kindlad, et järgneb ka ülejäänud saak; ka meid äratatakse ühel päeval surnuist üles.
Ülestõusmine ei ole pelgalt ajalooline fakt, see on meie lootuse nurgakivi. Kui vaatame tagasi ristile, siis teame, et meil on midagi, mida oodata, kuna Kristus ei ole meie minevik, vaid tulevik.
In English