Pahatihti kuuleb kristlastelt tõdemust, et iseloom on kehv, "mis ma ikka saan sinna parata. Ma sündisin selliseks. Ma pean rohkem palvetama." Mitte et palvetamine oleks kuidagi moodi halb, vaid palvele ei järgne tulemust, kui sa ei ole valmis abi vastu võtma. Jumal on omal kindlal põhjusel meid siia maailma loonud mitmekesi. Ja Ta aitabki meid läbi teiste inimeste. Kui sa lased, siis kasutab Jumal sind teiste aitamiseks. Ja teisi sinu aitamiseks. Kui see ei oleks nii, siis poleks Eevat Aadama kõrvale loodud.
On üks tore lugu kahest vanemast sõbrannast. Vanaproua ohkab teisele, et ta pole juba kaua aega tundnud Jumala ligiolu. Teine soovitab selle peale paluda, et Taevaisa teda puudutaks. Vanaproua palvetab ja tunneb puudutust õlal. Rõõmsalt palvet lõpetades teatab ta sõbrannale, et tundis puudutust. „Kuid see puudutus oli nii sinu moodi.” „Jumal kasutabki kõige lähemal olevat kätt!” kõlas vastuseks.
Kui me kogume oma mineviku jälgijätvaid kogemusi vaka alla, siis lõpuks on see vakk päris täis. Meie iseloom ei olnud sünnihetkel nagu Mary Poppinsi kott või kalamehe miljoni taskuga vest. Meie iseloom ei olnud ülekaaluline. Meie iseloom on elu jooksul kogunenud haigetsaamised ja väärarusaamad asjade toimimisest.
Kuidas on lood sinuga? Kas sa toidad oma iseloomu priskemaks ja annad alla või annad oma „ülemusele” võimaluse ennast edutada?
Jumal, Sina oled meid siia maailma loonud ja üksteisele andnud. Palun anna silmi näha, kus ma saaksin täna olla Sinu käsi.
Kristiina Tramberg
In English