Elas kord üks mees, kel oli lemmikuks üks elukas. Selle eluka nimi oli Minevik. Elukas oli pealtnäha hea loomuga. Kuna elukas oli mehega kõikjal kaasas, siis teatud olukordades hoidis ta meest tagasi. Nõnda päästis elukas meest kordamast vigu, mida too oli kunagi teinud.
Kuid suurema osa ajast takistas elukas meest oma elu elamast, selliselt nagu mees vaikselt unistas. Elukal nimega Minevik oli parim sõber, tolle nimi oli Hirm. Hirmule ja Minevikule meeldis koos olla. Nad toetasid üksteist.
Mees ei saanud ise ka sellest aru, et kui keegi märkamatult mainis midagi eluka või tema parima sõbra kohta, siis elukas kas küünistas meest või hoopiski põtkis. Mehele küll öeldi, et ta nägu on kriimuline ja jalad on sinikaid täis, kuid ta tavatses sellele vastata ohates: „Ma olengi selline!“
Mehel oli ülemus, kes soovis teda edutada. Kuid see eeldas, et elukas enam ei küünistaks meest ega hammustaks teisi.
Kui mees pole oma elukaga tegelenud, siis elavad nad muutusteta elu lõpuni koos. Mees, sinikates ja kriimudes, ei saavuta iial seda, millest ta unistab.
Vikipeedia ütleb, et iseloom on elutingimuste mõjul kujunenud käitumislaad, mis avaldub inimese käitumises ja tegudes. Vast ei ole kellelegi üllatus, et elame ebatäiuslikus maailmas. Meid on kasvatanud ebatäiuslikud vanemad ja oleme katsetanud oma õnne viisil, mis on jätnud meisse armi. Mis me siis teeme? Kehitame kurvalt õlgu ja teatame, et sinna ei saa midagi parata? Mu iseloom on selline. See on allaandmine. Jumal on meile öelnud, et kui jooksed, siis jookse võidu peale.
Jumal, palun aita meil mõista, et Sina soovid luua meie tuleviku. Aita meil minevik seljataha jätta ja minna edasi koos sinuga.
Kristiina Tramberg
In English