Kui Jumal mõjutab inimeste südant, et neid Kristuse juurde tõmmata, tundub, et neid valdab vastupandamatu vägi ja nad usuvad ning annavad end Jumala Vaimu mõju alla. Aga kui nad ei säilita väärtuslikku võitu, mille Jumal andis; kui nad lubavad vanadel kommetel ja harjumustele tagasi tulla ning annavad järele naudingutele või ilmalikule uhkusele; kui nad jätavad palve hooletusse ega pane enam vastu kurjale, siis annavad nad järele Saatana kiusatustele ja nad pannakse oma eelmise kogemuse tõesuses kahtlema. Nad avastavad, et on moraalselt nõrgad, ja Saatan väidab neile, et neil ei tasu üritada kristlikku elu elada. Ta ütleb: „Kogemus, mida arvasite Jumalalt pärinevat, oli ainul liialdatud emotsionaalsuse ja impulsiivsuse tagajärg.“
Kohe kui inimene annab vanakurja sisendustele järele, hakkavad need usutavad tunduma. Seejärel asuvad Saatana sisendusi toetama need, kes peaksid paremini teadma ja kellel on Jumala töös pikem kogemus ning Püha Vaim lahkub kurvastades hingest. On neid, kes peaaegu märkamatult võtavad sellise seisukoha, kuid kes ajavad kohe asja korda, kui nad mõistavad, mida nad teevad. Aga on ka neid, kes panevad Pühale Vaimule jätkuvalt vastu, kuni vastuseis tundub neile voorusena.
Püha Vaimu ilmingutes kahtlemine on ohtlik, sest kui selles mõjus kahelda, siis ei jää varuks ühtki mõjujõudu, mis inimsüdames tegutseks. Need, kes omistavad Püha Vaimu töö inimestele ja ütlevad, et neile avaldati ebasobivat mõju, lõikavad oma hinge õnnistuste allikast ära. − The Review and Herald, 13. veebruar 1894.
In English