JEESUSE ÜLESTÕUSMINE JA IGAVENE ELU

Jeesuse ülestõusmine sümboliseeris pühade ülestõusmist maailma ajaloo lõpul. DA 804

Tema, kes ütles: “Ma jätan oma elu selleks, et seda jälle võtta”, tuli hauast tagasi ellu, mis lähtus Temast enesest. Inimlikkus suri, kuid jumalikkus on surematu. Oma jumalikkuses suutis Kristus purustada surma köidikud. Ta teatas, et Elu on Temas eneses ja Ta võib anda seda inimestele. /…/

Tema on allikas, elu läte. Ainult Tema, kes on surematu, kes elab valguses ja aus, võib öelda: “Mul on meelevald oma elu jätta ning võim seda uuesti võtta.” /…/

Inimesena tegi Kristus läbi põhjalikud katsed, enne kui Talle anti surematus. Elu, mille Ta inimkonna eest jättis, võttis Ta uuesti ning andis selle inimkonnale. “Mina olen tulnud,” ütles Ta, “et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti.” 5BC 1113-4

Kristus on elu. Tema, kes väljus surmast, et hävitada see, Tema, kellel on võim surma üle, on kogu elujõu Allikas. /…/ Kristus talus surmaagooniat ja kõige häbiväärsemat hukkamisviisi selleks, et meil oleks elu. Ta loobus oma kallihinnalisest elust, et alistada surm. Kuid Ta tõusis hauast ning Teda tervitama tulnud inglite hulk kummardus Tema ees, kui Ta Joosepi haua kohal seistes lausus triumfeerivas rõõmus sõnad: “Mina olen ülestõusmine ja elu.” 6T 230

Meie Issanda ülestõusmine ja taevaminek on kindel tõend Jumala pühade tulevasest võidust surma ja haua üle ning tagatis, et taevas on avatud neile, kes pesevad oma iseloomurüüd Talle veres, kuni need muutuvad valgeks. Jeesus läks inimkonna esindajana Isa juurde ning Jumal viib kord enda juurde kõik, kes peegeldavad Tema kuju, et neid austataks Tema auga. 9T 286