Tulevased päevad

Mida Heebrea kirja autor nuhtluse all mõtleb? Kas ta peab silmas tavalisi muresid, mis meie elus tekivad? Kas ta arvab, et Jumal saadab meile muresid selleks, et meid õigele teele juhtida?

Ei, ta tahab, et me vaataksime probleemidele kui oma usu tugevuse proovile. Heebrea 10. peatükk kutsub meid üles omandama sellise usu, mis viib meid lõpuks Jumala palge ette.

Paulus ütleb, et mõned loobuvad oma usust, kuna tee tundub olevat liiga pikk. Nad tunnevad end ebakindlaina. Aeg paneb meid proovile. Kas meil on piisavalt kannatklikkust, et hoida kõvasti kinni oma usust Suurde Ülempreestrisse?

Heebre 11. peatükis marsivad meie ette ükshaaval paljud usukangelased. Selle suure paraadi eesmärki pole raske leida. Jumal andis tõotusi Aabelile, Aabrahamile, Jaakobile, Joosepile ja moosesele. Täielik usk Jumala tõotustesse tegi nad oma kaasaegsete seas silmapaistvaiks. Aeg ei suutnud neid võita.

Meie tänane tekst räägib sellest, mida tähendab kristlase jaoks aeg. Praegu ootamine tüütab meid. Finiðijoone ületamine ei ole kerge, kui tee meie jaoks justkui udus on. Vaid siis, kui jälgime pidevalt Jeesust, meie usu eesmärki, suudame me jõuda lõppu.

Tänane päev on tühine, võrreldes sellega, mis meid ootab. Tulevastel päevadel kasvavad kõikjal õiguse viljad. Kuid kas need „tulevased päevad“ tähendavad ainult aega, mis järgneb Kristuse teiele tulekule? Ei, kui vaadata meile eeskujuks toodud usumeeste elusid. Jeesusele tõi suurt rõõmu päästesõnumi edastamine inimestele. Mooses tundis suurt rõõmu, kui ta iiseaeli Kaananimaa poole juhtis. Rõõm tuleneb sellest, et me usume Jumala tõotusi ning usaldame Jumalat, kuni ootame nende täitumist.

Jumal täidab tuleviku alati oma tõotustega. Ta kutsub meid üles ootama ära Tema vastust meie palvetele. Kuni Issand tuleb, ei pääse me kunagi nuhtlustest, kuid me ei tohi unustada, et sellele järgneb alati rõõm.

„Siin veedetud aeg on kristlasele nagu talv. ... Kui kristus tuleb, lõppevad kurbus ja ohkamine igaveseks. Siis tulebki kristlase suvi.”