Oli suvi. Pidin minema koduhoidjaks nädalapäevadeks oma poja perele nende puhkuselviibimise ajaks. Neil oli koduloomi: jänes ja kaks merisiga. Jänku – must küülik – meeldis mulle väga. Pidasin teda oma lemmikloomaks ja sõbrustasin temaga. Ta lausa hüppas rõõmust, kui tulin tema puuri juurde. Suvel oli tal võimalus olla oma aias lahtiselt, ööseks läks ise puuri.
Ühel keskpäeval, kui jänku oli juba ammugi oma aias vabalt, rohisin terrassi ääres põõsaste ümber, et seda rohtu jänesele viia. Jäneseaed asus kuuri taga ja sinna sai minna läbi kuuri. Vaatasin rohides nagu kogemata kuuri poole ja nägin selle ees musta loomakest. Kes see siis on? Jänes ei oleks pidanud olema väljaspool oma õueala. Hakkasin kuuri minema, rohusületäis käes. Jänku ootas mind. Panin rohu tema ette maha ja ta hakkas näsima. Kuid jäin mõttesse: kuidas ta oma aiast välja sai?
Jäneseaia ülevaatamisel leidsin kuuri nurga juurest sügava augu, mille ta oli kraapinud aiavõrgu alla, kust oli ka välja pugenud.
Pärast õnnelikku lõppu – et jänes oli alles ja jälle puuris, tundsin südames sügavat tänu Taevaisa vastu, kes kõik need olukorrad nii seadis. Kui palju võimalusi oleks olnud tal kaotsi minna või ohtude keskele sattuda.
Issand näeb meie probleeme ja aitab neid lahendada. Poja pere koju saabudes oli mul võimalus jutustada jänku lugu ja anda tunnistust Jumala abist.
Jumal, Sina näed meist igaüht, ja meie võimekust. Tänu, et Sa korraldad meile väljapääsu rasketest olukordadest!
Ella Tust
In English