Oli särav kevadine ilm. Läksin Rahumäe surnuaeda oma tädi ja tädipoja hauaplatsi korrastama. Üle väikese teeraja kasvab vana ja hiiglasuur pärn, mis asub teise hauaplatsi nurgas.
Surnuaed oli võrdlemisi vaikne, üksikuid inimesi tegutses kaugemal. Meeleolu tõstsid rõõmsahäälsed linnud.
Asusin usinalt oksi korjama ja lehti riisuma. Äkki tõstsin tööhoos pilgu, vaatasin selja taha ja nägin suure puu tüve taga sinist jopevarrukat. Mõtlesin, et keegi laps on seal. Aga kui puule lähemale läksin, sain aru, et see ei olnud laps. Samas läks see inimene minu eest kogu aeg edasi. Sain aru, et keegi mängib minuga peitust.
Hirmu mul imekombel ei olnud. Taevaisa juhtis mind nägema seda sinist varrukat ja võttis ära ka hirmu, andes asemele oma rahu.
Mida siis teha? Hakkasin selle inimesega rääkima. „Miks sa mu eest ära lähed? Tule välja ja räägime. Kas sul on midagi vaja? Miks sa end peidad?” Rääkisin nii mitu minutit, kuid vastust ei mingisugust. Seadsin end istuma, ühes käes reha, teises väike labidas. Vaikisin, siis jälle rääkisin. Ligikaudu pool tundi pidasime seda imelikku nähtamatut kohtumist. Äkki märkasin, et tükk maad kaugemal lippas üks noormees surnuaia sügavusse ja puu taga ei olnud enam kedagi. Jälgisin põgenejat. Üsna kaugel elupuuheki ees jäi ta seisma, jalad harkis, koogutas end ja tegi mulle kätega „pikka nina”.
Sain rahu. Lõpetasin oma koristustööd ja olin kuidagi väga õnnelik. Tundsin, et Taevaisa oli olnud minuga. Jumal andis mulle sellest ebameeldivast külalisest märku, ja Ta andis ka täieliku rahu ning tegi araks teise, nii et ta lahkus.
Koduteel bussiski ümisesin tänulaule.
Taevaisa, me oleme igal hetkel Sinu kaitse all. See on imeliselt hea tunne!
Ella Tust
In English