ÄRA KARDA … MINA OLEN SINUGA!

Veidi pärast ooteaja möödumist 1844. aastal anti mulle mu esimene nägemus. Ma olin külas ühel kallil õel Kristuses, kellega me olime väga lähedased. Viiekesi põlvitasime perealtari ees, kõik meist olid naised. Kui me palvetasime, tuli Jumala vägi mu peale nii nagu ei iial varem. Nägin enda ümber valgust ning mulle tundus, et ma tõusen maapinnast järjest kõrgemale. Ma pöördusin, et otsida Kristust ootavat rahvast maa peal, kuid ma ei näinud neid. Siis ütles üks hääl: “Vaata uuesti, vaata pisut kõrgemale!” Seepeale tõstsin oma silmad ning nägin kitsast sirget rada maailma kohal. Sellel teel liikusid Kristuse ootajad linna poole….

Ma rääkisin sellest nägemusest teistele usklikele …ning nad olid täiesti kindlad, et see tuli Jumalalt. Minu tunnistuse juures viibis Issanda Vaim ning me tunnetasime igaviku pühalikkust. Mind täitis kirjeldamatu austus Jumala vastu – Ta oli valinud minu, väga nõrga ja noore inimese valguse edasikandjaks oma rahvale. …

Järgmises nägemuses palusin tõsiselt Issandat, et kui siiski pean minema ja jutustama kõigest, mida mulle näidati, hoiaks Tema mind eneseülendamise eest. Jeesus näitas mulle seejärel, et mu palvele on vastatud: kui ilmneb oht endaülendamiseks, paneb Ta käe minu peale ja lööb mind haigusega. Ingel lausus: “Kui sa sõnumid ustavalt edasi annad ja lõpuni ustavaks jääd, ainult siis saad sa süüa elupuu viljast ja juua eluveejõest.” 5T 67