Jumal õnnistagu sind

Mõtiskleme täna õnnistuse ja õnnistamise teemadel. Sain tõuke selleks ühe armsa vanaproua hüvastijätusõnadest igakordsel tema juurest lahkumisel – „Jeesukene kaasa!”

Need on õnnistussõnad, täpselt samuti nagu 4Ms 6:24–26 loetu: „Jehoova õnnistagu sind ja hoidku sind! Jehoova lasku oma pale paista sinu peale ja olgu sulle armuline! Jehoova tõstku oma pale sinu üle ja andku sulle rahu!” Ning salm 27 on kirjas: „Nõnda pandagu minu nimi Iisraeli laste peale ja mina õnnistan neid!” Oleme harjunud neid sõnu kuulma pühalikel ja pidulikel jumalateenistustel ja eriliste talitustega seoses. Kuid me kõik kasutame üksteisega suheldes nii kirja teel kui rääkides väga mitmesuguseid õnnistussõnu ja samuti öeldakse neid meile endile.

Me ilmselt ei mõtle alati selle üle, kui tänulikud võime olla nende meile Jumala õnnistusi soovivate, aga ka eestpalvete sõnade eest. Sest mida muud on meie eestpalved kui teistele Jumala poolehoiu, armu ja abi palumine.

2Pt 1:3 on öeldud, et Jumala vägi on meile annetanud kõik, mida vajatakse eluks ja jumalakartuseks. Mis muud on see Tema annetus kui Tema õnnistus ja ühtlasi soovitus, et võtaksime selle vastu.

Ka meie saame paluda oma kaasinimestele, sõpradele, usukaaslastele või kellele tahes kõike, mida neist igaüks vajab elu igas valdkonnas.

Õnnistamine on Jumala heatahtlikkuse, poolehoiu edasiandmine teistele. See võib olla eestpalve, vahel ainult lihtsalt südamlik naeratus või sõbralik sõna.

Me kõik vajame õnnistamist. Mis oleksime meie ilma kõigi nende inimesteta, kelle kaudu Jumal meid õnnistanud on ja üha õnnistab? Nende õnnistuste ja inimeste meenutamine suurendab meie tänumeelt. Samuti aitab see meil vaimulikult kasvada. Teadmine ja kindlustunne, et oleme Jumala õnnistusi väga mitmel moel kogenud, annab meile jõudu, kasvatab usku ja usaldust – ja muidugi armastust! Samuti vajavad meie lähedased ja sõbrad meiepoolseid õnnistusi. Ja me võime nende jagamisel helded olla. Nii tekib õnnistamise ring – on loomulik Jumalalt saadud õnnistusi teistele edasi anda ja neilt taas vastu võtta neile osaks saanud õnnistusi – nii jõuab õnnistus igaüheni.

Elu raskustes ja keerulistes olukordades võime teada end olevat ümbritsetud Jumala õnnistustest, teame, et Tema pale on meie poole pööratud armastuses ja heatahtlikkuses – siis me ei kibestu ega ole depressioonis, vaid püüame teisi julgustada ja õnnistada samaga, mis meile on osaks saanud.

Paar teksti veel õnnistamisest: 1Ms 12:2: „Ma ... õnnistan sind ... et sa oleksid õnnistuseks!” 1Pt 3:9: „Te olete kutsutud pärima õnnistust.”

Aino Ormus