TEMA PÄÄSTAB OMA LAPSED

Meie jõuetus Kristuse juurde tulla on Jumalale ammu teada. Siiski julgustab Ta meid igati seda tegema.

Kristus ohverdas oma purustatud keha, et meile tagasi võita Jumala pärandust ja anda inimesele veel üks võimalus. … Oma plekitu eluga, kuulekusega ja ristisurmaga Kolgatal kostis Kristus langenud inimkonna eest. Ja nüüd ei ole Kristus kui paluja, kes anub Jumalat meie päästmise pärast, vaid kui Valitseja, kes kuulutab oma võitu. Tema ohver oli täiuslik ning meie Eestkostjana viib Ta lõpule alustatud töö, hoides Jumala ees viirukipanni, millel on Tema enda plekitu elu ning tema rahva anumised, ülestunnistused ja tänupalved. Lõhnastatud Tema õiguse aroomiga, tõusevad need Jumala poole magusa lõhnana. Ohver on Jumalale vastuvõetav ning andestus katab kõik üleastumised.

Kristus pakkus ennast tagatiseks meie eest ning Ta ei tõuka kedagi endast ära. Ta ei suutnud näha inimesi igavese huku äärel ning läks nende eest surma. Ta vaatab kaastunde ja halastusega igat hinge, kes mõistab, et ei suuda ise ennast päästa.

Ta ei jäta ühtegi härdalt palujat abita. Tema, kes ennast ohverdades võimaldas inimestele kogu vaimujõu väe, kasutab seda väge meie heaks. Me võime tuua oma patud ja kurvastamised Tema jalge ette. Ta armastab meid. Iga Tema pilguheit ja sõna tekitavad meis kindlustunde. Tema kujundab meie iseloomu just selliseks nagu Ta näeb hea olevat.

Saatan ei suuda ka kogu oma jõudu appi võttes võita hinge, kes lihtsas usus Kristusesse varjub. “Tema annab väsinule rammu ja jõuetule palju jõudu!” Js 40,29COL 156,157