Tähelepanu!!! Peatselt muutub Päeva sõna raamat ja Imed hommikusöögiks on edaspidi saadaval koguduste kirjanduslaudadest ja advent.ee e-poest!
Ma olen sündinud 1935. aastal, adventistide perekonda. Minu ema ja isa olid tavalised talupidajad ja mina olin nende esmasündinu, pärast mind lisandus meie perre veel viis õde ja kolm venda. Juba varases nooruses tundsin oma hinges usukutset. Tihti otsisin vaikseid kõrvalisi kohti, kus sain palvemõtetes aega veeta. See, kust selline soov tuli ja kes oli nende tunnete põhjustaja, oli mulle mõistmatu.
Saabus koolimineku aeg. Minu vanemad otsustasid meid laupäeval kooli mitte saata. See oli siiski ka kõigi meie vaba tahe, sest vanemad meid selleks ei sundinud. See oli aeg, kui koolis ja tööl pidid kõik käima kuus päeva nädalas. Õppisin oma nooremate õdede-vendadega Lelle 7-klassilises Mittetäielikus Keskkoolis.
Algas tavaline õppimine, mille ajal tuli võidelda ka oma usuliste veendumuste eest. Koolis esitasid teised õpilased meile aina üht küsimust: miks Kanarbikkude pere saab kaks puhkepäeva nädalas? Õpetajad ja direktor olid meie pärast raske küsimuse ees nõutud: mida peale hakata? Lõpuks leiti kompromiss: kõik laupäevased õppetükid olgu selgeks õpitud. Teisi õpilasi selline lahendus ei rahuldanud ja nii jätkus meie kiusamine laupäeva pärast.
Reede õhtul pärast koolipäeva panin õed-vennad ritta ja 8 kilomeetri pikkune jalgsimatk kodu poole algas, sageli teiste õpilaste hüüete saatel: „Näe, adventistid lähevad koju!”
Jätkus tavaline kooli argipäev. Kord riieteruumis oma mütsi riiulilt võttes tundsin, kuidas minu pihta visati praetud lihatükke. Kõik olid tulnud seda kavatsetud näitemängu vaatama. Mind teiste naermine eriti ei häirinud, kuna tundsin hinges isegi rahuldust, et mul oli võimalus ja au pisut oma usu pärast kannatada...
Kui lõpetasin kooli, tuli direktor minu juurde ja hindas minu teadmisi ebaõiglaselt, öeldes: „Seda on nüüd sinu usk teinud.” See kurvastas mind, kuid tundsin ka seekord end oma usuvõitluses hingamispäeva pärast kindlana.
Nooruses võtsin koos vanematega aktiivselt osa igal nädalavahetusel toimuvatest hingamispäeva koosolekutest, mis toimusid meie maaelu tingimustes kõigi kodudes kordamööda. Mäletan, kui hakkasin isiklikult omaette Piiblit uurima. Mulle oli suureks kosutuseks salm „Mine minema, saatan, sest kirjutatud on...” See tekst köitis mind, kuna tekitas minus kindlustunde.
Meie kodudes kees aktiivne elu. Meie naabruses elas perekond Lips, kelle juurde läksime jalgsi üle roheliste niitude ja läbi metsade. Ka minu kodutalus korraldati piibliuurimisi ja jumalateenistusi. Meid külastasid praeguseks usus puhkama läinud pastorid.
Aastad möödusid ja teadsin, et varsti kutsutakse mind nõukogude armeesse. Mõni aasta enne sõjaväeteenistusse minekut juhtus minuga üks omapärane sündmus, mis tõi minu usuellu suure pöörde.
Uno Kanarbik
In English