Mõtted tänaseks
Kuigi Jefta oli alguses tõsiselt ebasoodsas olukorras, aktsepteeriti teda lõpuks juhina sõjas ammonlaste vastu, kes olid Iisraeli ägedad vaenlased. Kõigepealt üritas Jefta jõuda ammonlaste kuningaga kokkuleppele diplomaatiliste võtete abil, aga kui see ebaõnnestus, oli ainsaks valikuks sõjaline lahendus. Jefta võis loota jumalikule abile, sest „siis tuli Jefta peale Issanda Vaim“ (Kohtumõistjate 11:29). Kuid sel kriitilisel hetkel andis Jefta järelemõtlematu tõotuse. „Jefta andis Issandale tõotuse ning ütles: „Kui sa tõesti annad ammonlased minu kätte, siis see, kes iganes väljub mu koja ustest mulle vastu, kui ma ammonlaste juurest pöördun rahuga tagasi, kuulugu Issandale ja ma ohverdan ta põletusohvriks!““ (salmid 30, 31) Jefta pidi seda tõotust kahetsema. Kui ta vigastamatult lahinguväljalt tagasi tuli, tuli talle vastu tema teismeline tütar (tema ainus laps). Jefta oli veendunud, et ta ei tohi oma lubadust murda ning seepärast „talitas temaga oma tõotuse kohaselt“ (salm 39). Kas Jumal tõesti ootas, et Jefta ohverdaks oma tütre? Seda on raske ette kujutada, sest Jumal on alati hukka mõistnud inimohvrite toomise kombe, mis oli teiste rahvaste hulgas väga valdav.
Igatahes saame sellest traagilisest loost õppida, et peame mõtlema kaks korda, enne kui tõotuse anname. Ja kui me seda teeme, peame olema kindlad, et me tõepoolest saame teha seda, mida lubasime.
Minu palve
Kaitse mind, armas Jumal, järelemõtlematute lubaduste eest, mis võivad tuua mulle suuri raskusi!
In English