Astusin üles oma väikese maja tagaukse poole ja tajusin kohe, et midagi on valesti. Murdosa sekundit hiljem mõistsin, mis see oli: ukse väike aken oli puudu. Kui ukse avasin, leidsin, et aken oli tuhande killuna köögipõrandal laiali. Mind oli röövitud! Liikusin ettevaatlikult läbi maja; sissetungijad olid juba ammu läinud. Veidi mu napist varast oli kadunud.
Vara kaotamine ei ole röövimise kõige hullem osa, sest asjad on võimalik asendada. Varguse kõige halvem osa on selle väljendus ohvri väärtuse kohta. Varastamine tähendab teise elu väärtuse vähendamine.
Võta inimese kogutud varandust elu ainelise vormina: me loobuma vabatahtlikult märkimisväärsest osast oma elust, et vahetada see asjade vastu, mida me kasutame endale elu tagamiseks. Kui ostame voodi, kus magada, ei ole see lihtsalt asi; see on see, mille vahetame nädalase või kauema töö vastu. Selle vahetame oma aja töö vastu, see on meie mineviku aineline vorm.
Kui inimesed varastavad asju, ei võta nad pelgalt füüsilisi objekte, nad varastavad ka aega ja tööd, sunnivad kellegi tahtmatult nende heaks töötama. Vargus on orjapidamise vorm ja orjapidamine on mõistagi varguse vorm. Vargad ei võta üksnes su asju, nad ründavad su isiku väärtust, vähendavad sinu elu väärtust. Peavaras ka tapab ja hävitab, nagu ütleb Jeesus. Vargus on vastupidine Jumala iseloomule; Jumal keeldub sundust kasutamast ja annab inimestele vaba tahte, isegi kui nad kuritarvitavad seda. Varastamine on enda pidamine teistest väärtuslikumaks ning see on Jumala riigi toimimise vastand.
Aga kuidas on tänapäeva Robin Hoodidega, kes varastavad rikastelt ja kasutavad varandust vaeste aitamiseks? See on ikkagi vargus. Kuidas keegi oma vara kasutab, ei ole meie otsustada; Jumala korraldus on, et siinpool kohtumõistmist on igaüks vaba elama Jumala poolt või vastu. Jumal ootab, et ilmutaksime teiste inimeste suhtes samasugust lugupidamist nagu Tema.
Varastamine on teisisõnu armastamata jätmine.
In English