Kuigi me ei näe Jumala Vaimu, teame, et inimesed, kes on olnud üleastumistes ja pattudes surnud, on tulnud patutundmisele ning oma teelt pöördunud. Hoolimatud ja isemeelsed on muutunud tõsiseks. Paadunud kahetsevad oma patte ja uskmatud usuvad. Mänguritest, joodikutest ja liiderlikest saavad tasakaalukad, kained ja puhtad. Mässumeelsetest ja kangekaelsetest saavad tasased ja Kristuse-sarnased. Kui näeme neid muutusi iseloomus, võime olla kindlad, et Jumala muutev vägi on muutnud kogu inimest. Me ei näinud Püha Vaimu, kuid me nägime Tema töö tõendeid nende inimeste muutunud iseloomus, kes olid paadunud ja põikpäised patused. Samamoodi nagu tuul liigutab oma jõuga kõrgeid puid ja murrab need maha, suudab ka Püha Vaim inimsüdames töötada ning ükski piiratud inimene ei saa Jumala tööd takistada.
Jumala Vaim on ilmnenud inimestele erinevat moodi. Selle väe mõju all olija väriseb Jumala Sõna ees. Tema patutunnetus on nii sügav, nagu raevutseks ta südames tunnete orkaan ja möll ning kogu ta olemus alandub tõe veenva väe alla. Kui Issand andestab kahetsevale hingele, täitub see tulise innukuse ja armastusega Jumala vastu. Ta täitub tõsimeelsuse ja energiaga ning eluandvat Vaimu, mille ta on vastu võtnud, ei ole võimalik alla suruda. Kristus on temas nagu elava vee allikas, mis voolab igavesse ellu. Tema armastuse tunded on sama sügavad ja tulised nagu olid tema ahastus ja hingepiin. Tema hing on nagu sügavustest vallandunud allikas ning ta toob esile tänu ja ülistust, kiitust ja rõõmu, kuni on taevakaneldega rõõmustamises ühel häälel. Tal on jutustada lugu, kuid mitte täpsel, tavapärasel, metoodilisel moel. Tema hing on Jeesuse Kristuse teenetega lunastatud ning kogu tema olemust haarab Jumala pääste mõistmine. − The Review and Herald, 5. mai 1896.
In English