Kui Jumal meie patud andestab, siis Piibli sõnade kohaselt heidab Ta need mere sügavustesse (Miika 7:19). Ta kirjutab oma iseloomu, nagu see on kirjeldatud Tema seaduses, meie südamesse ning kinnitab meile: „Ma ei mäleta enam nende patte ega ülekohtutegusid.“ (Kiri heebrealastele 10:16, 17) Seejärel paneb Ta meid välja maailmale vaatamiseks, justkui valguse mäe otsa, et teised näeksid Tema iseloomu meis ilmnemas: „Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas.“ (Matteuse 5:16)
See on tõesti Jumala armastuse hämmastav ilming. Isegi kui meil on raskusi Tema usaldamisega, usaldab Tema meie kätte oma maine. Võib öelda, et seda riski on meist vaid vähesed valmis võtma inimestega, kes on meid minevikus reetnud.
Kui kõne all on meie võime andestada, siis ei ole me üldse Jumalaga samal pulgal. Me võime sõnaliselt kinnitada, et oleme andestanud, kuid meil on raske tehtut unustada. Tegelikult leiame, et kipume seda kordama.
Mõtle nüüd, mida teeb teiste kohta juttude levitamine nende kogemusele Jumalaga. Ka neile on antud tõotus, et nende patud heidetakse mere sügavustesse. Ka neil on palunud Jumal olla oma iseloomu peegeldaja. Aga kui me kordame lugusid − isegi kui usume, et need on tõsi −, ohustame nende võimet andestusest rõõmu tunda ja seejärel elada Jumala plaani järgi. Ükskõik kui väga nad üritavad Jumala armastust jagada ja maailmale näidata, missugune Ta tegelikult on, lood, mida me levitame, takistavad neid, kes neid inimesi tunnevad, nägemast valgust, mida Jumal on kavandanud. Mõnda pimestab see, kui kordame teiste inimeste vigu või lugusid, mille oleme oma ebapiisava teabe alusel välja mõelnud. Me lihtsalt ei hävita teiste mainet, vaid rikume ka nende võime olla maailmale valguseks.
See võib tunduda meile väikese asjana, aga nagu Jaakobus meile meenutab, ei lähe palju vaja, et kuradi töö selles maailmas leegitsema õhutada.
In English