Rõõmusõnum Patmoselt

Ilm 7:4–8 on peegeldus Vana Testamendi lõikudest, kus loen-dati Iisraeli sõjaväge (loe homset teksti). 144 000 on Jumala lõpu-aja sõjavägi. Aga see on teistmoodi armee. See ei võida teistele oma tahet peale surudes. Kristliku sõja eeskuju on Tall, kes tapeti (Ilm 5:6). Kristlased ei võida intelligentsi või inimliku jõuga, vaid Talle verega (Ilm 12:11). Teisisõnu, kristlaste võit saavutatakse nõrkuses, mitte tugevuses (vt 2Kr 12:7–10).

Aleksandr Solženitsõn veetis aastaid nõukogude gulagis, kuna ta hakkas vastu oma valitsejatele. Ta otsis võimalusi, kuidas saavu-tada kontroll oma aja, toidu ja teiste eluvaldkondade üle. Aga kui temast sai kristlane, loobus ta sellistest kontrollipüüetest. Ta sai vabaks oma vangistajate võimust.

Hezbollah’ juht oli šokeeritud, kui vend Andrew pakkus oma elu vangi eest. Moslemist ametnikust sai vend Andrew sõber. Aga vaadeldes enamuse kristlaste pühendumise puudumist, ütles ta: „Andrew, teie, kristlased /---/ ei ole enam Jeesuse järgijad. /---/ Te peate tagasi minema raamatu – Uue Testamendi juurde.” Ta pidas silmas seda, et Jeesuse õpetus tähendab oma vaenlaste armastamist – põhimõtet, mida Hezbollah’ juht enne vend Andrew’ga kohtumist polnud kristlaste seas kogenud.

Armees peab edu saavutamiseks tegema tihedat koostööd. Kõi-gi kristlaste elud on oluline osa meie tunnistusest. Meie kogemuse ehedus saab ilmsiks selles, kuidas me kohtleme üksteist (Jh 13:35).

Armee peab olema valmis nii kaitseks kui rünnakuks. Mõni-kord ei suuda kristlastest sõdurid teha enamat, kui hoida kurja vastu oma positsioone (Ef 6:11–14). Jumal annab kristlastele ka ründerelva: Vaimu mõõga, mis on Jumala Sõna (s 17).

Meid on kutsutud tegema enamat kui teenima ja üksteist kiri-kus istudes julgustama, oodates, millal kadunud sisse astuvad. 144 000 viivad hea sõnumi kirikuseinte vahelt välja oma kogukonna pea- ja kõrvalteedele. Aga Ilmutusraamat teeb selgeks, et iga „rün-nak” saab toimuda nõrkuses, usaldades meie Issanda väge ja ko-halolu.

Issand, ma soovin, et oleksin julgem Sinust tunnistama. Asi pole selles, et ma häbeneksin Sind, ent ma kardan, et inimesed mõtlevad minust teistmoodi. Aita mul meeles pidada, et alandlikkuses ja nõrkuses kõnnin ma Sinu jalajälgedes. Mul ei ole midagi karta, kuna Sinu tee viib mind võiduni.