Ind Jumala suhtes ilma tunnetuseta võrdub fanatismiga. Ja kogudus on selliseid fanaatikuid täis olnud läbi aegade. Paulus tunnistab, et oli ka ise sellise haiguse ohver. „Mina ise olin ka kunagi arvamusel, et ma pean kõigiti vastu tegutsema Jeesuse Naatsaretlase nimele. Seda ma tegingi Jeruusalemmas ning ma vangistasin palju pühi inimesi, kui ma ülempreestritelt olin saanud selleks meelevalla, ja kui neid hukati, siis ma andsin oma hääle selle poolt. Ja ma nuhtlesin neid sageli kõigis sünagoogides, püüdes neid sundida Jumalat teotama, ning oma pöörases raevus kiusasin neid taga ka välismaa linnades” (Ap 26:9–12). Ja jälle: „Ning ma jõudsin juudi usus ette paljudest eakaaslastest oma rahva hulgas, olles palju innukam oma rahva pärimuste suhtes” (Gl 1:14).
C. K. Barrett ütleb: „Üksi rahvas peale Iisraeli pole end Jumalale andnud sellise pühendumise ja innukusega.” Rabi Judah ben Tema ütleb selle kohta kenasti: „Ole tugev nagu leopard, kiire nagu kotkas, väle nagu gasell ja vapper nagu lõvi, et teha oma Isa tahtmist, kes on taevas.”
Kuid ka kogu maailma innukusest pole kasu, kui seda ei juhata tunnetus. Johann Calvin ütleb selle kohta: „On parem minna longates õiget teed pidi, kui joosta kõigest väest,” aga vales suunas. Innukus ilma tunnetuseta on puue ja mitte voorus.
Milline tunnetus on neil puudu? Sama, mis Pauluse varasteski kogemustes: teadmine, et me ei saa ise hakkama, vaid sõltume täiesti Jeesuse Kristuse päästvatest teenetest. Selline arusaamine toob meieni tajumise nii enda nõrkusest kui patu koleduse tunnetamise, aga kõige enam Jumala aukartustäratava võimsuse. Martin Luther ütleb, et need, kes arvavad, et nad teavad, põhjustavad üüratuid probleeme; seevastu need, kes teavad, et nad ei tea, on tahtlikud laskma end juhtida.
Jumal tahab, et meil oleks innukust. Aga tulisus peab olema täidetud tunnetusega – tunnetusega enda nõrkusest, arusaamisega, et me ei saa olla teistele Jumala eest, meie vajadusest pehmendava ja teadlikuks tegeva halastuse järele.
In English