Jumal on oma tõotustele ustav. Kuigi suur osa juudi rahvast oli evangeeliumi, mis on Jeesuses, põlglikult kõrvale lükanud, ei olnud Issand neid hüljanud (Rm 11:1). Need juudid, kes olid Tema armupakkumise tagasi lükanud, võisid saada külla Tema vaenlasteks, kuid Jumal armastas neid ikkagi ja tahtis neile parimat, eriti soovis Ta nende päästmist. Peale kõige olid nad ju „armastatud esiisade pärast” (s. 28). Ta ei olnud unustanud neid ande, mis Ta oli neile jaganud (lapseks olemine, lepingud ja Seadus – Rm 9:4, 5) ega oma kutset teha nendest Tema eriline rahvas (Rm 11:29). Jumal ei olnud oma tõotustest taganenud. Ja nii nagu ütlevad salmid 30–32, pakub Ta ikka neile halastust. See on arm. Vaatamata kõigile probleemidele, mida juudid kristlastele põhjustasid, vaatamata nendele takistustele, mis nad olid üles seadnud evangeeliumi levitamisele, vaatamata oma osale Kristuse ristilöömises, rääkis Jumal siiski nende südamele ja palus neil arm vastu võtta. Selline suhtumine on enam, kui inimene suudab ette kujutada. Jumal ei anna neile seda, mida nad on ära teeninud. Selle asemele pakub Ta seda, mida nad vajavad. See on arm.
Armastus ei luba loobuda. Jumal armastab mässulisi inimesi vaatamata nende loomusele. Ta jääb ustavaks, kuigi inimene võib murda truudust ja Tema annid tagasi lükata. Issand igatseb, et meie kui inimesed vastaksime Tema truudusele. Ta soovib, et me mitte ainult ei võtaks Tema armu vastu, vaid annaksime seda edasi ka neile, kellega me igapäevaselt kokku puutume, kuid kes tegelikult vääriksid vaid kõrvakiilu. Jumal soovib, et me saaksime Tema sarnaseks. Ta soovib, et meist ei saaks ainult Tema armu kogujad, vaid ka selle parima tagavara laiali jagajad.
Me võime olla tänulikud, et Jumal on oma armastuses ja kutses ustav. Kui Ta oleks meie moodi, siis oleks kõik juba ammu läbi ja meie planeet nördinud jumaluse poolt aatomiteks purustatud. Oma õigluses oleks ta võinud öelda: „Küllalt! See jama on juba liiga kaugele arenenud, on aeg „inimese probleem” lõpetada.” Kuid see pole Jumala moodi. Tema ustavus oma tõotusi täita annab pikameelsusele uue sügava tähenduse. Ta pole kahetsenud oma „armuande ja kutsumist”. Elutee on ikka veel avatud kõigile, kes sellele astuda tahavad.
In English