MINU MÄLESTUSEKS

Viimasel paasapühal, mida Issand oma jüngritega tähistas, teatas Ta, et sellest ajast alates tuleb paasapüha asemel tähistada püha-õhtusöömaaega, mälestamaks Tema surma. YI May, 1873

Juutide rahvuspüha pidi igaveseks minevikku vajuma, kuid teenistust, mille Kristus nüüd sisse seadis, pidid Tema järelkäijad läbi viima kõikides maades kõikidel ajastutel. DA 652

Jumal ei ole jätnud inimeste otsustada, kes peaksid püha-õhtusöömaajast osa võtma. Kes suudab näha inimese südamesse? Kes võib eraldada umbrohu nisust? “Aga inimene katsugu ennast läbi ja nõnda söögu ta seda leiba ja joogu sellest karikast; kes iganes seda leiba sööb või Issanda karikat joob kõlvatult, sellel on Issanda ihust ja verest süüd.” “Sest kes sööb ja joob, see sööb ja joob enesele nuhtlust, kui ta enesele ei anna aru sellest ihust.” 1Ko 11, 28.27.29 …

Võttes koos jüngritega osa leivast ja viinast, kinnitas Kristus, et Ta on nende Lunastaja. … Kui võtame osa leivast ja viinast, mis sümboliseerivad Kristuse murtud ihu ja valatud verd, siis võtame kujutluses osa teenistusest ülemas toas. Me astume vaimusilmas aeda, mis kõneleb Tema ahastusest, kelle õlule asetati maailma patud. Me näeme võitlust, tänu millele sai teoks meie lepitus Jumalaga. Meie silme ees on ristilöödud Kristus.

Vaadates ristilöödud Lunastajale, hakkame sügavamalt mõistma ohvri suurust ja tähendust, mille tõi Taeva Kuningas. Lunastusplaan muutub meie jaoks selgemaks ning mõtted Kolgatast äratavad meis innukaid ja pühi tundeid. Meie hinges hakkab helisema tänulaul Jumalale ja Tallele. See kõlab meie huultelt, sest uhkus ja eneseülistus ei saa valitseda inimest, kelle mälus on Kolgata sündmused elavad. DA 656, 661