Tähelepanu!!! Peatselt muutub Päeva sõna raamat ja Imed hommikusöögiks on edaspidi saadaval koguduste kirjanduslaudadest ja advent.ee e-poest!
Kodusoojus – see on soe tuba, tuttavad lõhnad, armsakssaanud asjad – asjad, mis on ainult minu kodule omased. Kuid ükski kodu pole tõeliselt soe ilma meile kallite inimesteta, ilma nende tähelepanu ja armastuseta, ilma väikeste tähelepanuavalduste ja sooja suhtlemiseta. Kristlastena teame, et kõik meie elus oleneb Jumalast. Ka soojus, mida me oma lähedastele saame jätkuvalt ja väsimata jagada, tuleb sellest, et laseme oma hinge soojendada Õiguse Päikesel. Elades Tema läheduses, muutume andjateks, sest võimatu on seda, mida Temalt saame, edasi mitte anda. Ahi ei saa keelduda ümberringi soojust kiirgamast, kui see soe on, see lihtsalt annab soojust välja. Samuti on iga inimesega: me ei saa ka südamesoojust jätta edasi andmata. Kui tunneme, et meil pole midagi anda, tähendab see, et me pole saanud, mis omakorda tähendab, et me pole vastu võtnud seda, mida Jumal igatseb anda. Samuti võib meie ümber, vahel meie koduski leiduda inimesi, kes keelduvad pakutut vastu võtmast, nii nagu meie vahel keeldume vastu võtmast seda, mida Jumal meile tahaks pakkuda. Siit soov – et oskaksime ja otsustaksime ikka Jeesuse lähedale hoida ja lubada Temal meie elu soojendada.
Kui meie lapsed olid väiksemad, pugesid nad igal õhtul meie voodisse ja seal me siis kõik lugesime ühe teki all Piibli lugusid ja lasteraamatuid. Ma arvan, et seal oli soe ja nad tundsid seda.
Ükskord oli minu väike tütar kadunud, otsisin teda kõikjalt, sest teadsin, et ta ise väravast välja ei lähe. Kui ma teda ikka ei leidnud, tekkis juba ärevus, astusin oma magamistoast läbi ja seal ta oligi – magas kõige rahulikumat und minu voodis, minu öösärk kaisus. Olen teda hiljem ikka sealt otsinud, kui ta juhtub „ära kaduma”. See on pannud mind mõtlema, et selles suures argises tormamises ei oska me võib-olla märgata oma laste vajadusi. Pole võimalik neid liiga palju kaisus hoida, pole võimalik neid liiga palju tunnustada, pole võimalik liiga tihti vaadata oma pisikeste laste säravatesse silmadesse. Laps ei pruugi mõista, kui väga me teda armastame, kui me seda ei väljenda. Me võime teha oma laste elu selles külmas ja julmas maailmas soojemaks, oma kodu sellega soojemaks, kui õpime oma tundeid välja näitama. Vahel peetakse seda nõrkuseks, kui inimene oma tundeid välja näitab, kuid siiski on seda väga tarvis teha.
Soe kodu – see on koht, kus peaks saama rääkida kõigest, mis mind erutab, siin saan oodata, et mind ära kuulatakse ja püütakse mõista. Ebatäiuslike inimestena ei suuda me alati ei rääkida, rääkimata jätta, kuulata ega mõista, kuid meil on Taevaisa lastena eesõigus paluda Teda meie ellu, meie koju, et Jumal muudaks oma kohaloleku soojusega meie kodu soojaks.
Eha Lobjakas
In English