PALUGE JEESUSE NIMEL – JA SIIS RÕÕMUSTAGE!

1777–1778 aasta talvel jäid kindral Washingtoni väed kord laagrisse Forge orgu. Tema mehed oli paljajalu ja räbalates ning näljased, sest süüa said nad vaid niipalju, et hing sees püsiks. Washington ei pidanud sellel pikal pooleldi näljatalvel seisma silmitsi mitte ainult oma meeste kaeblemisega, vaid ka oma kindralite vastasseisu ja avaliku allumatusega. Deserteerumine suurenes ja rahvas nõudis kerget ning kiiret võitu. Kongress oli paanikas Philadelphiast põgenenud ning pugenud peitu Pennsylvaniasse.

Üks mees, ainult üks mees juhtis nii valitsust, armeed kui ka inimesi täitma nende kohust: George Washington, mees, kes uskus palve jõusse. William Gladstone Inglismaalt ütles kord väga väljendusrikkalt: “George Washington on üllaim isiksus, kes kunagi on mõne rahva eesotsas seisnud.”

Millest küll ammutas see oma rahva Isa eesmärgikindlust ja julgust? Tema enda sõnade kohaselt oli see universumi Jumal, kes hoidis teda alal ja toetas nii mitmetelgi katsumusetundidel. Pärast ülevoolavat võitu andis kindral Washington oma võimu vägede ülemjuhatajana tagasi kongressile, mis oli jälle kokku kogunenud, et seda vastu võtta. Oma kõne lõppsõnas lausus Washington: “Ma pean oma vääramatuks kohuseks oma ametliku elu viimase tagasihoidliku aktiga usaldada meie kalli maa kaitsmine kõikväelise Jumala hoolde ja need, kes selle eest vastutavad, Tema juhtimise alla.”

Seega ei ole midagi imestada, et Washingtoni saatis niisugune edu, isegi kõige karmimates oludes, sest Jeesus lubas: “Mida iganes te palute Isalt, seda Ta annab teile.”

Washingtoni jaoks oli tõeline palve Jumalaga suhtlemine, vestlemine Temaga nagu oma sõbraga. Kui me kedagi armastame, siis tahame temaga rääkida ja temaga suhelda, mitte et me midagi vastu ootaksime või temalt midagi saada tahaksime, vaid selleks, et rikastada oma elu. Armastus põhineb andmisel, mitte saamisel. Jeesus julgustab sind palves paluma, “et teie rõõm oleks täielik.”

H. M. S. Richards, Jr.