Kristuse kool II

Olin lubanud hingevaenlasel end juhatada ühe libeda koha juurde minu elus – ma usun, et meil kõigil on olemas need kohad, kus me libastume või komistame suurema tõenäosusega kui mujal. Nii olin siis minagi oma mitte-komistama-õppimise-teel äkki plärtsti! maas. Olin südamest kurb, et olin lasknud Saatanal ennast õnge tõmmata ja põhjustanud oma Jumalale valu. Nii nagu Saatanale omane, paneb ta meid kõigepealt (loomulikult meie nõusolekul) komistama ja sisendab siis meile, et nüüd jäetakse meid maha. Õnnetuna ja segaste tunnetega asusin lugema hommikvalvet. 17. juulil oli seal muuhulgas nii kirjutatud: „Vaenlane kiusab sind arvama, et oled teinud asju, mis on sind Jumalast lahutanud ja et Ta ei armasta sind enam, kuid meie Issand armastab ikka. Me võime teada seda sõnadest, mida Ta on lasknud kirja panna just niisuguste juhtumite jaoks nagu sinu oma.“ --- Mu armas õde, mul on tõend, et Jumal armastab sind, ja kallis Päästja, kes end sinu eest andis, ei tõuka sind endast eemale sellepärast, et sa oled kiusatud ja võid oma nõrkuses kaotajaks jäänud olla. Ta armastab sind ikka veel. --- Oo, missugune lahke, armastav, kaastundlik Päästja meil on! Ja Ta armastab meid, isegi kui me eksime. Ära siis nüüd end kalli Päästja käte vahelt lahti kisu, vaid hinga usaldavalt usus. Ta armastab sind, Ta hoolitseb sinu eest, Ta õnnistab sind ning annab sulle oma rahu ja armu.“ (E. G. White „Pilk ülespoole“, lk 282)

Jumal armastab mind! Ta kinnitab mind! Ta andestab mulle!

Eha Lobjakas