Kristuse kool, mille õpilased me Jumala lastena oleme, õpetab meid järgima ülimat eeskuju – Jeesust Kristust. Mida rohkem keegi on püüdnud Teda jäljendada, seda enam oleme ilmselt tundnud, kui absoluutselt võimatu see on. Kuni me ahastades oleme Tema ette langenud ja oma täielikku lüüasaamist tunnistades tundnud täiesti ootamatult mitte hukkamõistu, vaid armastava Isa lähedust ja armastust, mis kannab meid edasi ja kasvatab meid taevase kaaslasega üha lähedasemalt.
Meile inimlikult võimatuna näiv ei ole võimatu kõikvõimsale Jumalale, kes tahab meis elada ja oma tahet meie loal ellu viia. Eksinud inimene kardab karistust ja hukkamõistu, kuid oma süüd tunnistavale ja kahetsevale eksijale pakutakse hoopiski armu ja jõudu. Jumal ei tõuka oma last tema eksimuse pärast eemale, vaid julgustab koos edasi minema – sammhaaval, vahel ka komistades, läheme mitte-komistama-õppimise-teel, kuni me õpime usus iga sammu ja hetke Temaga koos astuma.
See ongi Kristuse kool, kus Tema ise on õpetajaks ja kus Tema heldus ajab meid meelt parandama. Tema päästev arm „kasvatab meid, et me hülgaksime jumalakartmatu elu ja maailma himud ning elaksime mõistlikult ja õieti ja jumalakartlikult praegusel maailmaajastul“ (Tt 2:12).
Eha Lobjakas
In English