SURM ON HÄVITATUD – IGAVESEKS!

Lunastatute kodus pole pisaraid, matuseronge ega matusetalitajaid. “Ja ükski elanik ei ütle: “Ma olen nõder!” Rahvale, kes seal elab, antakse süü andeks!” Js 33, 24 Üksainus õnnetõus ujutab üle rahvahulgad ning rõõm süveneb sedamööda kuidas igavik jätkub. …

Mõelgem üha innukamalt õnnistatud lootusele. Tungigu meie usk läbi iga pimedusepilve ja vaadaku Teda, kes suri maailma pattude eest. Ta on avanud Paradiisi väravad kõigile, kes Teda vastu võtavad ning Temasse usuvad. … Olgu kurbus, mis meile siin valu põhjustab, õppetunniks, mis õpetab meid ikka edasi rühkima auhinna poole, mille annab Kristus. Julgustagu meid mõte, et Issand tuleb varsti. Rõõmustagu see lootus meie südameid. …

Meile on valmistatud kodu. Tema, kes armastas meid nii palju, et suri meie eest, on ehitanud meile linna. Uus Jeruusalemm on meie puhkepaigaks. Jumala linnas pole nukrust. Seal ei kuule leinalaule, kurbust luhtunud lootuste või kellegi kalli kaotamise tõttu. Seda ei kuule seal kunagi - varsti vahetatakse raskuste rõivad pulmarüü vastu. Varsti oleme tunnistajaiks oma Kuninga kroonimisel. Need, kelle elu on olnud varjul Kristuses, kes siin maa peal on võidelnud usuvõitlust, säravad Jumala kuningriigis Lunastaja aus.

Ei möödu enam palju aega, kui me näeme Teda, kellele on keskendunud meie igavese elu lootused. Tema juuresolekul muutuvad selle elu kannatused ja katsumused eimillekski. … Vaadake üles, vaadake üles ja laske oma usul järjest kasvada. Laske sel usul juhtida teid piki kitsast rada, mis viib Jumala linna väravateni - sinna, kus on avar, piiritu au, mis on valmistatud lunastatutele. 9T 286-288