JUMAL EI TEE VAHET ISIKUTE VAHEL
Avaldatud 23.2.2010, rubriik Päeva sõna
Nüüd avas Peetrus oma suu ja ütles: “Tõepoolest, nüüd ma mõistan, et Jumal ei ole erapoolik, vaid talle on vastuvõetav iga rahva hulgast see, kes teda kardab ja teeb õigust.” Ap 10,34-35
Jumal ei tee vahet inimeste vahel. /…/ Need, kellel on valgus, kuid kes ei järgi seda, lükates Jumala seaduse kõrvale, leiavad ühel hetkel, et endistest õnnistustest on saanud needus, armuandmisest kohtuotsus. 3T 172
Jumal ei arvesta kõiki patte ühesuurusteks. Nagu inimestel, on ka Temal hindamine astmeline. Kuid ükskõik, kui tühine üks või teine patt võib inimestele tunduda, Jumala silmis pole ükski patt väike. Inimlik kohus on lünklik ja ebatäiuslik. Jumal seevastu hindab asju sellistena nagu need on. Joodikut põlastatakse ning talle antakse teada, et taevasesse kuningriiki ta ei pääse, kuid samal ajal hellitab ütleja liiga sageli uhkust, isekust ja oma himusid ning keegi ei noomi teda. Kuid just need viimased patud kurvastavad Jumalat kõige enam, sest need on vastandid Tema heatahtlikkusele ja omakasupüüdmatule armastusele, mis valitseb kogu langemata universumis. SC 30
Patu äärmist patusust võib näha vaid risti valguses. Kui inimesed arvavad, et Jumal on liiga hea, et patuseid hävitada, suunake nende pilgud Kolgatale. See, mis sellel mäel toimus, juhtus vaid seetõttu, et polnud mingit teist võimalust inimkonna päästmiseks. Sellise ohvrita olnuks inimestel võimatu pääseda patu laostava toime eest ja taastada ühendus pühade olevustega. olnuks võimatu elada vaimulikku elu. Just seetõttu võttis Kristus enesele sõnakuulmatute süü ning kandis patuste karistust. Jumala Poja armastus, kannatus ja surm annavad tunnistust sellest, kui kohutav on patt, ja kuulutavad, et vaid alistudes Kristusele võib hing pääseda selle mõjust ja pärida igavese elu. SC 31-2.
Oh, et inimhinged ometi tõuseksid patumadalikelt kõrgustesse, kus on Jumala arm, halastus ja armastus! RH 19.03.1889