Üheteistkümne peatüki jooksul on Paulus oma lugejatele põhjalikult kirjeldanud inimese olukorda ja Jumala lahendust sellele probleemile – „evangeeliumi,” mis on „Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub, juudile esmalt ja siis kreeklasele” (Rm 1:16). Samm-sammult on ta näidanud lugejatele patu universaalsust, Jumala lahendust usu läbi õigeksmõistmise näol, seda, kuidas kristlased peaksid elama ja kuidas nii juudid kui paganad on Jumala armu ees võrdsed. Paulus on läbinud pika teekonna. Nüüd on ta jõudnud mäetippu. Šveitsi kommentaator F. L. Godet märgib: „Apostel pöörab end ringi ja mõtleb, nagu seda teeb reisija, kes on jõudnud oma mäkketõusu lõppu. Tema jalge ees on sügavused, kuid neid valgustavad valguskiired ja tema silmad vaatlevad ümberringi laiuvat võimsat horisonti.” Kui Paulus näeb päästeplaani, siis järgneb sellele võimas ülistuslaul (Rm 11:33–36). Kõik, mida ta teha saab, on kiita Jumalat selle eest, mida Ta on teinud. Tavalistest sõnadest ei piisa. Jumala tegude suursugusus muudab apostli aukartlikuks. „Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust! Ei suudeta uurida tema kohtumõistmisi ega jälgida tema teed!” Pauluse jaoks on „rikkus” oluline sõna. Rm 2:4 rääkis ta Jumala kannatlikkuse ja pika meele rohkusest, Rm 9:23 au rikkusest ja Rm 10:12 Jumalast, kes on rikas kõigi jaoks. Mujal, Kirjas efeslastele räägib ta Jumalast, kes on rikas halastuselt (Ef 2:4) ja Kristuse äraarvamatust rikkusest (Ef 3:8).
Pauluse teoloogia läbivaks mõtteks on Jumal, kes on ütlemata rikas ning on otsustanud anda osa varandusest inimestele, kellel pole sellele vähimatki seaduslikku õigust. Apostel ei väsi imestamast Jumala lahkuse ime üle. See, kuidas Jumal võis võtta viletsa koguduse tagakiusaja nagu tema ning kallata ta üle õnnistustega, sealhulgas päästega, ei anna talle muud võimalust, kui imetleda ja ülistada. Ta ei mõistnud, miks küll Jumal seda tegi, kuid ta oli piisavalt meeleheitel, et see vastu võtta ja seda hinnata. Pauluse järgi võiks pidada kristlust meeleheitel olijate religiooniks.
In English