Tähelepanu!!! Peatselt muutub Päeva sõna raamat ja Imed hommikusöögiks on edaspidi saadaval koguduste kirjanduslaudadest ja advent.ee e-poest!
Ärkamisaja algusaastatel külastasin sõbra kutsel evangeelseid koosolekuid. Senini olid minu jumalateenistuste külastused olnud väga harvad ja juhuslikud. Olin ristitud vee alla vajutamisega, täites nõnda oma ema soovi. Omasin mõningaid pealiskaudseid teadmisi religioonist ja see oligi kõik.
Ühel koosolekul kõneldi inimeste valikutest, armuaja lõpust ja maailma saatusest. Kuulsin seda, et Jehoova kannatlikkusel on piir ja et inimeste ülbus ning ülekohus on peaaegu täitnud oma mõõdu. Räägiti sellest, et Jumalal on kindlaksmääratud ajahetk, mil inimkonna armuaeg igaveseks lõpeb ja algavad täiesti uued suhted maa ja taeva vahel. Siis on igaühe saatus ja koht kindlaks määratud.
Need mõtted puudutasid mind sügavalt. Töötasin autojuhina pikad päevad, lisaks veel öötundidel taksojuhina. Uneaeg jäi häbematult väheseks. Pikkadel välisreisidel nägin mõnelgi korral õnnetuste traagilisi tagajärgi. Mõistsin, kui habras ja lühike on elu.
Keskealise mehena hakkasin lugema Piiblit, mida senini olin vaid korra käes hoidnud. Minu jaoks oli see tundmatu maa. Ajapikku hakkasin seda armastama. Uskusin, et Piiblis on tõde. See sai minu jaoks vajalikuks elujuhiseks. Lugemist alustasin Uue Testamendiga. Õppisin tundma Jeesust, kes kannatas minu eest, mina aga elasin tahtlikkus teadmatuses.
Ühel järjekordsel piiblilugemisel kõneles Püha Vaim mulle: „Põgenege kõlvatuse eest! Mis tahes patt, mida inimene iganes teeks, on väljaspool tema ihu! Kuid kes hoorab, see patustab iseenese ihu vastu. Või kas te ei tea, et teie ihu on teis oleva Püha Vaimu tempel, kelle te olete saanud Jumalalt ning et teie ei ole iseenese päralt?” (1Kr 6:17, 18).
Tõepoolest – juba aastaid elasin vabalt naisega, kes ei kuulunud mulle. Olin ka töönarkomaan. Kindla eesmärgi nimel kogusin suure summa raha. Kui tuli aeg seda kasutada, siis neelas rahareform kõik selle, mida olin oma töövaevaga saavutanud. Toetusin oma käsivarrele. Minu senine elu rullus mu ees lahti. Issanda silmad olid mind pidevalt jälginud. Mitmeid kordi olin kogenud, kuidas surm kõndis minust vägagi lähedalt mööda. Ma ei pööranud tähelepanu Jumala kutsetele.
Vahetevahel tundsin südames seletamatut rahutust, et minu eluga on midagi väga viltu, kuid siis jätkus kõik stoilise rahuga. Jumala Sõna on kaheterane mõõk. Mis oli siis viltu? Lugedes Piiblit, avastasin end seitsmenda käsu rikkujana. See elu seadus keelab kooselu väljaspool abielu. See, mida kunagi häbimärgiks peeti, on nüüd suhe, mitte patt. Vabaabielu ei mõisteta enam hukka, sellesse suhtutakse heatahtlikult. Minu elust ei puudunud ka televisiooni amoraalsed meelelahutussaated, mille mõju halvas mürgina. Avastasin, et eiran kõiki Jumala seadusi.
Kogu meie ühiskond seisab kuristiku äärel, sest enam ei väärtustata abielu, mille peale ühiskond toetub. Olin üks neist, kes oma eluviisidega täitis maailma ülekohtukarikat. Soovisin midagi muuta, kuid see polnud minu võimuses. Kuri hoidis mind kindlalt oma raudses haardes. Minu mõtetes keerles äge võitlus. Me ju ikkagi armastasime teineteist. Pühakiri ütleb, et armastus ei tee ligimesele kurja, aga mina olin pidevalt kurvastanud Loojat ning teinud häbi kogudusele. Palvetasin ahastuses. Jeesus – Vabastaja oli mind surmateelt tagasi kutsunud.
Palvetame täna kõigi nende eest, kes kõnnivad surmateel.
Karl
In English