Varustatud Jehoovaga

Need on Taaveti sõnad, mis ta ütles enne Koljatiga võitlusse astumist. Piiblis on teisigi näiteid, kus Issand päästab oma rahva n-ö mittemillegagi. Olid ju Taaveti viis kivikest ja ling võrreldes Koljati hiiglasliku rüüga mitte midagi. Ei aidanud parim raud ega osavaimad kätetööd. Ei aidanud suurustav suu ega sõjapidamisoskus. Koljat oli kindlasti treeninud palju, õppinud erinevaid võitlustehnikaid ja maast madalast oli teda harjutatud võitlema. Ta oli valmis kõigeks. Tal oli jõud, osavus ning vilumus. Ta oli suurt kasvu ning osav võitlusmees. Koguni nii osav, et vilistide hulgad lootsid vaid temale. Ta oli vilistidele kui jumal.

Mida sellel osaval sõjamehel polnud? Tal ei olnud Jumalat, kes oli talle andnud pikkuse, osavuse, võitlusvõime ja tarkuse. Taavetil ei olnud Koljati eeldusi, kuid tema kaaslaseks oli Jumal. Taaveti kõrval oli Looja, kes oli andnud talle tervise, nooruse ja julguse. Ta polnud üksi.

Mõlemad astusid esile, valmis võitlema. Nad olid relvastatud. „Siis tuli vilistide leeridest välja kahevõitleja, Koljat nimi, Gatist pärit; ta pikkus oli kuus küünart ja üks vaks. Tal oli vaskkübar peas ja soomusrüü seljas; see soomusrüü kaalus viis tuhat seeklit vaske. Ta jalgadel olid vasksed säärekilbid ja tal oli vaskoda õlal. Ta piigivars oli nagu kangrupoom, ja ta piigiots vaagis kuussada seeklit rauda; ja tema ees käis ta kilbikandja.”

Taaveti relvastus oli hoopis teistsugune. „Siis ta võttis oma kepi kätte ja valis enesele ojast viis siledat kivi ning pani need karjasepauna, mis tal oli lingukivikotiks; tal oli ling käes ja ta astus vilistile vastu.”

Kelle varustus pidas vastu Jumala võitluses? Kas see, kes oli pealtnäha osav ning kellele lootsid kõik vilistid, või too, kes oli vaid väike karjapoiss? Tõesti, see oli Jumala võitlus. Taavet läks välja vägede Jehoovaga, kuid Koljat oli tulnud välja ise.

Issand tegi imet. Koljati relvastus ei kaitsnud teda. Kui me relvastuksime maailma kõige paremate relvadega ja meil ei oleks Jumala relvastust, ei võidaks me isegi kõige kergemat katsumust. Me jääksime häbisse nende ees, kes teenivad Loojat, olgu selleks kas või pisike poisike tuttavate hulgast. Omamata kalleid metallist relvi: raskeid kiivreid, terasest mõõku, kuulikindlaid kaitseid, võime koos Jumalaga olla võitjad. See pole mitte meie, vaid Tema võitlus ning Tema tegutseb ka kõige nõrgema kasuks. Kõige nõrgem on tugev Temas ning relvastatud Issandaga. Kui me oleme valmis seisma Jumala poolel, siis Tema ise tegutseb meie eest, andes meile võidu. Me võime end täielikult Talle usaldada! Õppigem Taaveti õppetundi.

Katrin Dreiling