Jeesus ütleb: „Käige, kuni teil valgus on, et teid ei tabaks pimedus.“ Koguge kokku iga kiir, ärge minge ühestki mööda. Käige valguses. Rakendage iga teile esitatud tõe eeskiri ellu. Elage igast sõnast, mis lähtub Jumala suust, ja järgige siis Jeesust, kuhu iganes Ta läheb. Kui Issand esitab ühe tõendi teise järele ning annab valgust valguse peale, miks on siis nii, et hing kõhkleb valguses käimast? Miks inimesed ei käi edasi suurema valguse poole?
Issand ei keeldu andmast oma Püha Vaimu neile, kes Teda paluvad. Kui südametunnistuseni jõuab veendumus, miks siis mitte Jumala Vaimu häält kuulata ja järgida? Iga kõhkluse ja viivitusega muudame taeva valguse vastuvõtmise enda jaoks aina keerulisemaks ning viimaks tundub lausa võimatu lasta end manitsustel ja hoiatustel mõjutada. Patune ütleb üha kergemini: „Mine seekord ära, kui mul on rohkem aega, siis ma lasen su jälle kutsuda.“ (Apostlite teod 24:25)
Ma tean nende ohtu, kes keelduvad käimast valguses, nagu Jumal seda annab. Nad viivad end kohutavasse kriisi – nad jäetakse oma teed järgima, oma otsustusvõime järgi tegutsema. Südametunnistus on aina vähem mõjutatav. Jumala hääl tundub kostvat üha kaugemalt ja eksija jäetakse oma sõgedusse. Kangekaelselt paneb ta vastu igale üleskutsele, põlgab iga nõuannet ja juhist ja keerab selja igale ettevalmistusele, mis tema päästmiseks on tehtud ning Jumala käskjala hääl ei mõjuta enam tema mõistust. Jumala Vaim ei avalda enam talle ohjeldavat mõju ning antakse välja kohtuotsus: „[Ta] on liitunud ebajumalatega − las ta läheb!“ (Hoosea 4:17) Oh kui pime, kui sünge, kui visa on tema isepäisus! Tundub, nagu oleks tema südames surma tundetus. See on protsess, mille teeb läbi hing, kes hülgab Püha Vaimu töö. − The Review and Herald, 29. juuni 1897.
In English