Shakespeare’i näidendis „Mõõt mõõdu vastu“ uuritakse eetikat ja korruptsiooni. Viini hertsog saadab oma asemiku Angelo uurima moraalse laostumise taset alamate hulgas. Angelo tabab nooremehe nimega Claudio moraalselt ettevaatamatuselt ja mõistab ta surma. Kui noormees kaebab asja edasi lootuses armu saada, ütleb ta ühe kuulsaima rea Shakespeare’i teostes: „Õnnetu hinge jaoks pole muud ravimit kui ainult lootus.“
Igaüks jõuab elus punkti, kus lahendused saavad otsa: ei ole raha võla tasumiseks, ei ole ravi haiguse jaoks ega saa tagasi seda, mille haud on röövinud. Inimestel ei ole midagi pakkuda; tegelikult võib see, m ida inimesed halvimal ajal ütlevad, rohkem haiget teha kui aidata.
Kristlased ei ole kannatustest vabastatud; idee, et kristlus tagab eduka, kerge tee, on evangeeliumi kaasaegne moonutus, mida Pühakiri ei toeta. Jeesus ei olnud vaba kannatustest ja kurbusest ning siinpool igavikku pole vabad ka Tema järelkäijad. Mõtle Eelijale, kelle meeleheide oli nii sügav, et sundis teda pärast olukorra klaarimist Karmelil kahtlema selles, kas ta üldse tahab elada.
Osa langenud maailmas elamist on − vähemalt aeg-ajalt − maadlemine õnnetu olemisega. Kuid kristlastel on ajaproovile vastu pidanud Shakespeare’i ravim – lootus. Kui miski selles maailmas ei paku väljapääsu, kui inimlikud lahendused ei too leevendust, teame ikkagi, et meie suur Ülempreester võitis haua. Me teame, et Ta esindab meid isiklikult taevastest õuedes ja et tulevik on turvaliselt Tema käes. Tänu ülestõusnud Jeesusele taevases pühamus on meil lootus. Piibli uurimine tähendab mõista, et Jumal ei ole kõrvale ladunud oma plaanist meid päästa ja et meie lunastus ei ole üksnes garanteeritud, vaid ka lähedal.
Õnnetutel ei pruugi olla muud ravimit kui lootus, aga missuguse mõjusaks ravilootuseks on osutunud haiget saanutele ja murtud südametele Jeesus!
In English