Oma teises kirjas tessalooniklastele tuvastab Paulus ühe suurimatest väljakutsetest, millega kristlased enne Kristuse teist tulekut silmitsi seisavad − seadusevastane inimene nõuab endale Jumala trooni. Arengud kristluses pimedal keskajal tõestavad, et Paulusel oli täiest õigus ning Ilmutusraamatu 13. peatükk näitab, et see teema ei ole veel lõpetatud.
Kuid Jumala trooni endale nõudmises ei ole süüdi üksnes seadusevastane inimene. Tema käib ju peamässaja Lutsiferi jälgedes, keda uhkus sundis Jumala positsiooni ja võimu ihaldama. „Ma lähen üles pilvede kõrgustikele,“ ütles ta endale, „ma teen ennast Kõigekõrgema sarnaseks.“ (Jesaja 14:14)
Kui sa arvad, et lohe annab oma meelevalla metsalisele (Ilmutuse 13:2) ja et kogu maailm käib imestades metsalise järel (salm 3), peaksime olema teadlikud tõsiasjast, et langenud inglid pingutavad ka selle nimel, et saada inimesed oma jälgedes käima. Sellepärast ei peaks me olema valvel ainult hukatuse poja püüdluste suhtes, vaid teadlikud ka oma kalduvusest sama teha. On hetki, mil meil on kiusatus kahelda Jumala autoriteedis ja pidada Tema õigusjärgset kohta enda omaks.
Pööra tähelepanu Piibli kõige meeldejäävamatele tegelastele: suurimad vead toimuvad siis, kui nõutakse endale Jumala trooni − kas või mõneks hetkeks − ja tehakse Jumala asemel mõni otsus. Kain kahtles ohvrisüsteemis. Aabraham üritas täita Jumala tõotust omal kombel Haagari abil. Jaakob üritas oma pärandiasju jõuga lahendada. Eeva kahtles Jumala autorteedes sellega, et võttis mao pakkumise vastu.
Ka meie teeme seda. Me üritame survestada Jumalat, palvetades asjade pärast, mis ei ole Tema tahe, ja püüame neid ellu viia, nagu oleks Jumal vastanud. Me teeme Jumala eest otsuseid, eirame nõuandeid ja teeme asju omamoodi, öeldes endale, et oleme piisavalt targad mõtlemaks ümber seda, mille Jumal on selgeks teinud.
Osa mõistmisest, et Kristus juhib oma kogudust taevasest pühamust, on hakata elama praegu nii, nagu oleks kuningriik juba käes ning Jumal ennistanud oma õigusjärgse koha meie südametroonil.
In English