Rõõmusõnum Patmoselt

Viienda pasuna deemonlik katk toob inimkonna peale nuhtlu-se, mille käigus suur osa inimesi otsib surma ega leia seda (Ilm 9:1–6). Kuues pasun täidab kolmandiku inimkonna soovi. Kui kohutav kuues pasun ka pole, algab see lõik häälega, mis kõ-lab altari neljast nurgast. Pühakiri esitab altari nelja sarve kui ha-lastuse sümboleid.

Kui Taavet oli umbes 70-aastane, nõrgenes tema tervis ja kont-roll kuningriigi üle vähenes. Ebastabiilsus suurenes, kui tema poeg soovis kuningriigi valitsejaks saada. Adonija, kes oli Absalomist järgmine poeg, sai Joabi, Taaveti armeejuhi ja ülempreestri Ebjatari toetuse osaliseks. Kuna mõlemad mehed olid Absalomi mässu ajal Taavetile ustavad olnud, näib Adonija arvavat, et tal on nende meeste näol Taaveti toetus. Aga armee ja preestrite võtmeisikud ei ühinenud Adonija kroonimisega Jeruusalemma piiri taga (1Kn 1:5–10).

Prohvet Naatan pidas Batsebaga plaani kaasata ka Taavet (näib, et vaid nemad teadsid, et Taavet eelistas Saalomoni, Batseba poega). Taavet otsustas koheselt anda trooni Saalomonile. Seega määras Saadok, tähtsuselt teine preester, Saalomoni kuningaks ja suurte pidustuste saatel istus Batseba poeg Saalomon Taaveti troonile Jeruusalemmas. Pärast pasunapuhumist hüüdis kogu rahvas: „Elagu kuningas Saalomon!” (s 11–40).

Rivaali kroonimise hääl kostis lõunasse, kus Adonija ja tema järgijad samuti pidutsesid. „Mispärast kostab linnast niisugune kära?” küsis Joab (s 41). Sel hetkel jõudis kohale Ebjatari poeg uudisega Taaveti otsusest. Samal hetkel põgenesid Adonija külali-sed, kartes oma elu pärast. Üksi jäänud Adonija suutis mõelda vaid ühele. Ta läks otse pühamusse, võttis kinni altari neljast sar-vest ja palus Jumala kaitset oma elule. Saalomon austas tema tegu ja jättis ta ellu, tingimusega, et ta jääb heaks meheks (s 42–53).

Kui kohutav kuues pasun ka on, annab sarvede mainimine sel-lele katkule halastuse puudutuse. Päästeuks ei ole veel suletud. Kui maa libiseb enesehävituse viimasesse faasi, on veel võimalik kuulda Jeesuse häält ja kahetseda. Kui elu viib meid põhja, nagu Adonija puhul juhtus, on ainus mõttekas tegu hoida oma lootusetu hingega kinni Jumala halastusest.

Issand, „ei miskit käsi suuda tuua selle eest, et Sa ristil rippusid ka minu eest”. Ma otsustan täna jätta kõrvale uhkuse, saavutused, staatuse ja edu. Ma vaatan kõiges, mis ma vajan, Sinu peale.