Paulus tahab tänases ja mõnes järgnevas salmis näidata, et tema mõtteviis päästest usu läbi pole midagi uut, vaid see on alati olnud Jumala viis inimeste vastuvõtmiseks. Ta kasutab selleks hulka Vana Testamendi lõike. Tema esimene tsitaat on 3. Moosese 18:5, mis talle tähendab, et inimene, kes igatseb Seadust pidamisest õigeks saada, peab kinni pidama Seaduse kõigist määrustest. See tähendab, et tuleb väga täpselt alluda kirjasõnale. Midagi vähemat tähendab mitte saada päästetud, kuna Seadus ei sisalda mingit võimalust pärida halastust või armu.
Jaakobus ütles midagi sarnast: „Sest igaüks, kes peab kinni kogu Seadusest, aga vääratab ühesainsas asjas, on süüdi kõige suhtes” (Jk 2:10). Niisiis, kui keegi on võimeline kõigist seadustest kinni pidama isegi perfektselt, aga vääratab kas või üheainsa pisidetaili suhtes, saab ta hukkamõistetud täpselt samuti kui see, kes on eksinud Seaduse kõigis punktides. See mõte meeles, peame meenutama, et Paulus on alati Pühakirjast näidanud, et kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest (Rm 3:9–20, 23). Ükski inimene ei suuda Seaduse ees olla täiuslik, ka parima tahtmise juures jääb midagi puudu. Ja Jumala pilgu läbi on selline „õigus” tegelikult õigusetus. Mõned juudid on petnud end mõttega, et nad on täiuslikud või peaaegu täislikud. Näiteks rikas noormees oli pidanud oma noorusest alates kõiki seadusi (Mt 19:20). Kuid Jeesus purustas selle pildi, paludes tal muretseda vaeste eest, mida ta teha ei suutnud.
Läbi Kirja roomlastele on Paulus püstitanud mõned väited Seaduse ja õiguse kohta: 1) inimese üle, kes taotleb lunastust Seaduse pidamise alusel, mõistetakse kohut selle jõu baasil; 2) mitte keegi, peale Kristuse, pole pidanud Seadust veatult; 3) tulemus: kõik seisavad hukkamõistu all.
Paulus korrutab järjekindlalt, et meie ainus võimalus päästetud saada on halastuse kaudu usu läbi. See aeg, mis ta on kulutanud tollele teemale, näitab, kui sügavalt on õiguse nimel töötamine mõjunud inimpsüühikasse.
In English