Issand ja Kristus

Salmi esimesed sõnad väljendavad viisakat pöördumist ning lõpus nimetatakse Jeesust Issandaks (isandaks), Jumala pojaks. Vaid kedagi, kes on märkimisväärselt auline, kutsutakse isandaks. Evangeeliumid näitavad, kui ruttu võib tähtsusetuna näivast Isikust saada Isand, keda kõik inimesed kummardavad ja teenivad.

Aga neid isandaid on palju. Budistlikud kirjutised osutavad oma usu rajajale kui isand Buddhale. Tänapäeva usujuhid võtavad selle tiitli endale ise või annavad selle neile nende innukad järgijad. Isegi Confucius, kelle loodud usk on tugevalt ilmalik, võttis endale tiitli isand. Mille poolest Jeesus eelmainitutest erineb?

Me leiame sellele vähemalt kolm põhjust. Jeesus on ristilöödud Isand. Alates päevast, mil Tema teenistus algas, oli Ta silme ees ohvrisurm. Rist annab Talle tiitliks Isand, sest Ta suri patutuna ja Jumal võttis selle ohvri vastu. Kroonina on Ta peas okastest pärg. Risti abil ostis Ta tagasi maailma ja seetõttu võib ta seda omaks tunnistada ning selle elanikud oma alluvaiks kuulutada. Jeesus võitis selle maailma Jumalale ja see kuulub nüüd Talle.

Ta elab nüüd kui ülestõusnud Isand. Surm ei suutnud kinni hoida patuta Jeesust. Ülestõusmise kaudu tunneb Tema väge ka kogu maailm. Ta tuli hauast, et valitseda oma rahvast. Kui surma võitja seisab Ta meie ees isandate Issandana.

Kuid ülestõusnud Issandana kingib ta lootust neile, kes on meeleheitel. Ta oleks võinud jääda maale, ehitada ajaliku impeeriumi, hävitada Rooma ja vallutada kogu maailma. Kuid Jumal ei leia, et tänapäeva patuses maailmas oleks kohta teokraatiale. Kuningriik, mida Ta luua soovib, hõlmab inimesi, kes rõõmuga tunnistavad Jeesust oma Isandana. Ülestõusnud Isand valitseb oma kuningriiki ning kindlustab selle edu Püha Vaimu abil.

Me kutsume Teda Isandaks, sest Ta suri ja tõusis surnuist ning läks taevasse; Isandaks, sest me teenime Teda, kuuletume Talle, armastame Teda.

„Meie jumaliku Isanda alandlik, ennastsalgav elu on see, mida peaksime pidevalt silme ees hoidma.“