Sel õhtul toimus kaks kohtuprotsessi, üks Jeesuse üle ja teine Tema peaapostli üle.
Nende reaktsioon pinge all oli väga erinev: Jeesus seisis vankumatult, Peetrus varises kokku. Aga kumbki neist ei olnud hetke töö. Nad peegeldasid kahte rada, mis mõlemad suundusid Kaifase kotta. Need saavad selgeks Ketsemanis, kus üks Mees palvetas, sel ajal kui teine magas, kus üks Mees alistas enda täielikult ristisurmale, sel ajal kui teine ei pidanud vastu sündmustele, mis peagi neid mõlemaid endasse haarasid. Ühesõnaga, kahe kohtu erinevused ei olnud hetkeotsuses, vaid need peegeldasid Jeesuse ja Peetruse erinevaid harjumusi kuni selle ajani.
Tõenäoliselt kõige tähelepanuväärsem asi selle intsidendi juures on see, et Peetrus üldse on seal. Tavaliselt süüdistame teda arguses, kuid fakt, et ta järgnes Jeesusele, kuigi eemalt, ütleb nii mõndagi mehe kohta, kes samal õhtul varem oli tõmmanud välja mõõga rahvahulga ees, keda saatis täisrelvastuses sõdurite salk. Pühakiri räägib, et pärast Jeesuse kinnivõtmist põgenesid kõik jüngrid. Kuid vähemalt kaks neist − Peetrus ja Johannes – olid ümber mõelnud ja läinud Kaifase kotta. See nõudis julgust.
Seni on Peetrusega kõik hästi. Siis ilmub välja tüütu teenijatüdruk ja väidab, et ta oli Jeesuse järelkäija. Ja kuidas ta selle järelduseni jõudis? See polnud eriti keeruline. Johannes räägib, et tema ja Peetrus järgnesid protsessioonile ülempreestri majja, Johannes oli lubatud siseõue, sest ta oli ülempreestriga tuttav, Peetrus jäi välja värava taha. Seepärast läks Johannes ust valvava teenijatüdruku juurde ja palus tal Peetrus sisse lasta. Johannese sõnul oli just see teenijatüdruk esimene, kes Peetrusele küsimuse esitas (Jh 18:15−17).
„Kartmatu“ Peetrus oli tulnud oma kohtuprotsessile. Ta kukub armetult läbi, seda mitte hetkelise nõrkuse tõttu, vaid harjumuspärase eneseusalduse tagajärjel.
Võime Peetruselt õppida, et meie igapäevased tegevused ja suhtumised moodustavad iseloomu, millega peame vastamisi seisma oma kohtutunnil.
In English