Kuidas on võimalik, et Jeesus suri meie pattude pärast igavest surma? Mõtle sellele tsitaadile ja järgnevale loole.
„Saatan ründas Jeesust metsikult. Kristusel polnud võimalik näha läbi hauaväravate. Lootuskiir ei kinnitanud, et Ta väljub hauast võitjana ning et Isa on Tema ohvri vastu võtnud. Ta kartis, et patt on Jumala meelest nii hirmus, et see lahutab nad igaveseks. ... Patukoorem, mis tõi Isa viha Tema kui inimese asemiku peale, tegi karika kibedaks ja murdis Jumala Poja südame.” („Ajastute igatsus”, lk 516)
Mäletan seda lugu oma lapsepõlvest, lugu väikesest poisist, kes oli väga haige, nii haige, et õigupoolest ütlesid arstid, et ta sureb. Kui nad just ei leia (ja sellest sõltus tema saatus) kedagi, kellel on samasugune haruldane veregrupp. Kogu perekonda testiti, kuid täiuslikult sobiv oli ainult tema väike õde. Arstid ja vanemad selgitasid tüdrukule olukorda ja küsisid, kas ta on valmis veidi verd andma, et oma väga haiget venda päästa. Tüdruk pööras selja ja mõtles asja üle järele. Lõpuks pööras ta tagasi ja noogutas lokilist pead. Jah, ta annab oma verd haige venna jaoks.
Peagi oli ta ühendatud väikese kilekotiga, millesse hakkas tilkuma tema elupäästev veri. Minutid möödusid, protseduur sai viimaks läbi. Kui väike tüdruk läks koos vanematega laboratooriumist välja, vaatas ta värisevate huulte ja niiskete silmadega üles isale otsa ning küsis vaikselt: „Issi, millal ma nüüd suren?” Sekundi murdosa jooksul oli isa segaduses. Ja siis tabas teda nagu välgulöök – tema väike tütar tegi just läbi kogu vere annetamise katsumuse, uskudes, et kui see on läbi, siis ta sureb!
Kas ta suri oma venna eest? Särav tõde on, et oma mõtetes ta tõepoolest oli loobunud oma elust kellegi eest, keda ta väga armastas. Just nagu Jeesus loobus sel reede pärastlõunal oma mõtetes oma elust igaveseks, et sina ja mina võiksime igavesti elada.
Pole ime, et mitte miski ei saa meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses!
In English