Rõõmusõnum Patmoselt

Avaldatud 26.7.2012, rubriik Päeva sõna

„Taevas sai nähtavaks teine tunnustäht, ennäe: suur tulipunane lohe, kellel oli seitse pead ja kümme sarve ning ta peadel seitse peaehet. Ta saba pühkis ära kolmandiku taevatähti ning viskas need maa peale. Ja lohe seisatas naise ees, kes oli sünnitamas, et niipea kui ta on sünnitanud, süüa ära ta laps.” (Ilm 12:3, 4)

Üks kummalise välimusega loom teeb siin erakordseid asju. Esmapilgul näivad sellised lood täiesti tänapäeva maailma välised. Aga tegelikult see nii ei ole. Võta näiteks Disney multifilm „Lõvi-kuningas”. Nagu Ilmutusraamatki, on see pealtnäha lihtne looma-lugu. Aga selle taga on palju enam. See on tegelikult mõistulugu sellest, kuidas inimesed ja inimrühmad üksteisega suhtlevad. Veel-gi enam, see räägib riskidest, suhete arendamisest, konfliktide vältimisest ja vastuolulistest teemadest, mis muudavad meie igapäevast elu.

Aga „Lõvikuningas” on veel enamgi kui varjatud sotsioloogiline uurimus. See on Aafrika versioon apokalüpsisest. Selles loos on paradiisi häving ja taastamine, mille käigus kõik toimib õnnes ja õitsengus. „Lõvikuningas” räägib kurjusest, mis tuleb pimedast paigast paradiisi äärele. Ja see räägib tulevikulootusest, mis saab osaks siis, kui lunastajakuju pöörab nende saatuse oma julgusega.

Just see muudabki Ilmutusraamatu nii võimsaks. Kuigi see on justkui lugu loomadest (Ilm 11:7, 12, 13, 17), ei ole see tegelikult loomadest. See on inimestest ja nende suhetest, inimrühmade – nii heade kui halbade – omavahelistest suhetest ja sellest, missugu-seks kujuneb inimajalugu. Teisisõnu, see räägib meile peamistel teemadel, millega me kõik päevast päeva maadleme.

Filmid on kõige edukamad siis, kui need seostuvad meie kõige olulisemate mõtetega, konfliktide ja pingetega ühiskonna popu-laarsetes müütides ja hirmudes. Filmid nagu „Lõvikuningas” näi-tavad, et apokalüptiline žanr on tänapäeval sama populaarne nagu siis, kui Johannes kirjutas Ilmutusraamatu. Apokalüptiliste filmide usaldusväärsus sõltub sellest, kas nende analüüs ühiskonnast ja inimloomusest on usutav. Sama kehtis ka vana aja apokalüpsise kohta.

Keegi ei tea, kas 100 aasta pärast mäletatakse „Lõvikuninga” filmi. Aga Ilmutusraamat on võimsalt kõnelenud juba pea 2000 aastat. See aitab meil mõista endid, aga ka kogu inimkonna olu-korda. See raamat peegeldab elu nii, et läheb mööda meie psühholoogilistest ja emotsionaalsetest kaitsemehhanismidest, ja see tabab meid võimsa väega sinna, kuhu me oskame seda kõige vähem oodata. Ja see aitab meil näha enesepettust, mis luurab meis igaühes.

Issand, anna mulle silmad, et ma näeksin enda tõelist sisemust. Luba, et Sinu ligiolu teeks taltsaks lohe, kes minu sees luurab.