Selle valguse järgi, mille Jumal on mulle andnud, on kirjandusevangelistidel suur vastutus. Nad peavad minema tööle, olles valmis Pühakirja selgitama, ning nende takistamiseks ei tohi midagi öelda ega teha. Kui nad paigast paika rännates panevad oma lootuse Issandale, on Jumala inglid nende ümber ning annavad neile rääkimiseks sõnad, mis toovad paljudele valgust, lootust ja julgust. Kui ei oleks kirjandusevangelistide tööd, ei kuuleks paljud iial tõde.
Kõigist annetest, mille Jumal on inimesel andnud, ei ole ükski hinnalisem kui kõneand, kui see on Püha Vaimu poolt pühitsetud. Keel on see, millega me veename ja keelitame, sellega toome Jumalale palved ja kiituse ning anname edasi sügavad mõtted Lunastaja armastusest. Selle tööga saab kirjandusevangelist puistata laiali tõeseemneid, nii et valgus Jumala Sõnast paistaks paljude mõistusesse.
Ma loodan siiralt, et mitte kellelgi pole tekkinud arvamust, et kirjandusevangelism alandab evangelisti. Kuulake apostel Pauluse tunnistust: „Te teate, kuidas alates esimesest päevast, mil ma Aasiasse tulin, ma kogu selle aja teie juures olen käitunud, teenides Issandat kõige alandlikkusega ja pisaratega ja katsumustega, mis mind tabasid juutide salasepitsuste tõttu, kuidas ma ei ole teie eest pidanud salajas midagi teile tarvilikku, vaid olen seda kuulutanud ja teid õpetanud avalikult ja kodasid mööda. Ma tunnistasin nii juutidele kui kreeklastele pöördumist Jumala poole ja usku meie Issandasse Jeesusesse.“ (Apostlite teod 20:18−21) Sõnaosav Paulus, kellele Jumal ilmutas end märkimisväärsel moel, käis alandliku meele ning paljude pisarate ja katsumustega majast majja. − The Home Missionary, 1. november 1896.
In English